Koolitarkust omandavad mitmed meie Tartu kogukonnaelamise kliendid. Uurime,
kuidas osadel neist läheb.

Esmalt saame tuttavaks: Kalev õppis Räpina Aianduskoolis abiaednikuks ning kutseõppe valikaastal tutvub puhastusteenindaja abilise, köögiabilise ja puidutöötleja ametitega.
Virge õpib Võrumaa Kutsehariduskeskuses köögiabiliseks ning Sirle ja Merilyn puhastusteenindajaks, Monika ja Maie abipagariteks Tartu Kutsehariduskeskuses.
Ernst õppis Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses.

Uued teadmised ja praktilised kogemused

Kõik kliendid soovivad eelkõige targaks saada ja uusi teadmisi koguda, kuid õppurite jaoks on ka oluline kodust välja saada ning teha tavapärasest erinevaid tegevusi, näiteks huviringides osaleda. Nii tegutseb Kalev puutöö- ja spordiringis ning Virgegi käib puutööringis, teeb käsitööd ja mängib korvpalli. Põnev on ja ka sõbrad on uued!

Uusi oskuseid on hea kohe ka praktikas kasutada, nii rõõmustab Monika abipagariks õppides koduseid hiljuti näiteks maitsvate halvaasaiadega.

Kahjuks peab erivajadusega inimesel olema õppides nö paks nahk, teab Merilyn, kes on kokku puutunud ka kooli tavaõppes olevate teismeliste poolse narrimise ja ebasobiva käitumisega.

Õppides õppima

Koolis käies tuleb harjuda teistmoodi rutiiniga, keskenduda ja õppida õppima. „Koolis on teistmoodi see, et pean õppima ja teisi aitama. Aitamine mulle meeldib. Raske on paigal püsimine, tahaksin hoopis rohkem välja jalutama minna,” rääkis Sirle, kes praeguseks on koolis õppimisega harjunud.

„Pean palju kaasa mõtlema. Õppimine on raske, sest mõnikord ei saa ma aru, mida pean kirjutama,” sõnas Monika. Ka Maiel on keeruline, sest ta ei oska lugeda, kirjutada ega tunne kella.

Koroonast tingitud distantsõpe on olukorra tavalisest raskemaks muutunud, sest Kalevi sõnul jagab õpetaja koduseks tööks keerulisi ülesandeid.

Poolelijäänud õpingud

Mõned kliendid on ka kooli pooleli jätnud või plaanivad peagi õpingud lõpetada, sest õppida ei meeldi.

Ernst alustas sügisel õpinguid Astangul, kuid tema õpingud jäid napiks. Mehe suur soov on üksinda elada ning õppimises nägi ta võimalust areneda ja leida endale hea töö. „Saan iseseisvalt hakkama, oskan süüa teha, rohtu võtta, poes käia, armastan naist,“ rääkis Ernst. Selle eesmärgi poole liikumiseks soovivad tegevusjuhendajad leida talle siiski sobivaid koolitusi või töökohta, et mees õpiks paremini keskenduma.

Mis saab peale kooli?

Kuigi õppida meie klientidele enamasti meeldib, on kõikidel ühine mure – kuidas hiljem leida meelepärane erialaselt sobiv töökoht, sest ainult tunnistus tööd ei garanteeri ja väike hirm hakkamasaamise ees on samuti. Nii plaanivadki Kalev ja Monika võimalusel ka edasi õppida,
Maie on aga asunud lihvima lugemise ja kellatundmise oskust. Tublid tegevusjuhendajad on toeks nõu ja jõuga nii õpingutes kui töökoha otsimisel, kui vaja sirvida tööportaale või kirjutada kirju, kuid nt arvutikasutamise kogemust napib.

„Noored muudavad sageli meelt, mina õpin niikaua kui saan. Poolelijätmine on inimese enda laiskus, tuleks rohkem positiivselt mõelda,“ võtab Kalev oma kogemused kokku.

Igapäevane ühine õppimine

Leila Rosentali ja Marilin Meriloo valvsa pilgu all õpivad Monika ja Maie, kes peavad käima nii koolis kohapeal kui osalema distantsõppes videotunnis. Õppurid peavad koolis olema juba hommikul kell seitse. Nii pidi Leila alguses varahommikuti helistama, et kontrollida, kas naised on ärganud ja bussi peal. Nüüd on nad juba iseseisvamad ja saadavad talle sõnumeid. Koolist koju tulles tuleb teha koduseid ülesandeid ja siingi on Leila toeks, et selgeks saaksid teooria ja praktika.
Teisi elanikke aitab sel ajal vabatahtlik.

„Ühtpidi on raske, sest kodutöid antakse palju, kuid kui näen inimeste arengut ja silmade sära, siis tasub pingutus ära,“ jutustas Leila, kes hindab väga õppurite juhendamisel ja toetamisel koostööd kolleeg Mariliniga.

Leila loodab, et kõik kliendid leiaksid selle, mis neile meeldib ja neid arendab. Praktikakohta oleks tema hinnangul vaja kohe alguses ja murelikuks teeb see, kui keeruline on hiljem hoolimata paberist töökohta leida.

Nädalaks kooli

Merike Künnarpuu hoolealused sõidavad esmaspäeva hommikul nädalaks Tartust Urvastesse. Võrumaa KHK õpilaskodus saavad Virge, Sirle ja Merilyn väga hästi hakkama, sest seal on mugav – süüa teevad kokad, koristusfirma koristab, tuleb käia vaid koolis ja soovi korral huviringides, pealegi tehakse õppetükid koolis kohapeal ära.

„Koolis käiakse seltskonna pärast ja iseseisvumiseks. Iseseisvat töötamise harjumust siiski kõikidel ei ole ja tulevikus tööle saamine ei ole kindel,“ rääkis Merike. Õppimine on tema tüdrukutele hästi mõjunud – Virge on väga motiveeritud, teeks kogu aeg tööd – peale paari koolikuud hakkas koduski korda looma. Merilyn on koolis aga palju seltskondlikumaks muutnud, otsis ise praktikakoha. Koroona ajal kodus olles võttis ta ise praktikajuhendajaga ühendust ning töötab nüüd Tartu Kaubamajas.

„Kõige olulisem on see, et õppurite teadlikkus on tõusnud, on tahe edasi jõuda ja minna,“ sõnas Merike.

Soovime kõikidele jätkuvat õpihimu!