Dima vanemad loobusid temast juba sünnitusmajas, kui selgus et lapsel on kaasasündinud kromosoomhaigus ning Mozartit ega isegi viisipidajat temast ei tule.
Nõnda on Dimal jäänud tundmata emaarmastus ja kodusoojus.
Ometi õnnestus tal saada pisut kooliharidust, õppida viipekeelt ning olla selles teistest õppuritest parim.
Täna on ta võimeline ka lihtsamate lausetega ennast väljendama ning olla „tõlgiks” kõnevõimetute kaaslaste ja rääkijate vahel.
Tema korraarmastus ja järjekindlus on imetlusväärne – ühtki tööd ei tee ta üle nurga ega jäta ka lõpetamata, ta tuba ja kapid on suurepärases korras. Seda, mida ta ette võtab, teeb ta pühendumusega.
Ta on täielik maksimalist: kui on rõõmus meel, siis särab kogu ümbrus, kui on aga paha tuju,
siis istub keset tuba turtsuv jonnipunn.
Õnneks on neid pahatujuhetki vähe. 
Dima loo pani kirja Tõrva Kodu toitlustusteenindaja Virve Karu