Kenno on õpetajate lemmik.
Tema joonistuste täpsus ja meisterduste viimistletus paneks õhku ahmima iga kunstiringi pedagoogi. Igapäevaelust aru saamisega on Kennol keerulisemad lood ja nii ta õpibki tavakooli asemel Hilariuse Koolis toimetuleku õppekava järgi.

Kui Kenno sündis, oli sünnitusmajas tõeline sünnitusbuum. Täiskuuöö.
Kuna arstil polnud aega oodata – tal oli järjekord ja kiirabiautoga oli tulemas lisa – otsustas ta teha Kenno emale vaakumsünnituse.

Kenno ema Katrin arvab, et ehk saidki Kenno probleemid alguse vaakumsünnitusest või et see aktiveeris juba olemasolevaid eeldusi autistlikuks käitumiseks.

„Minu tuttavad, kel on autistlik laps, on esimesel eluaastal lapsega püstihädas olnud – nad ei maga, nad karjuvad, nad on rahutud, ei seisa paigal, nendega pidevalt mingi probleem,“ räägib Katrin.
„Kenno oli täiesti vastupidine – temast ideaalsemat last annab otsida! Öösel kell kaksteist heitis ta magama, päeval kell kaksteist tõusis üles – iga vanema unistus!“
Sellisena möödus Kenno esimene eluaasta.

Kõik asjad toimusid Kennol hiljem kui lastel tavaliselt.
Hambad tulid aastaselt, kõndima hakkas alles pooleteiseaastaselt, jättes roomamise üldse vahele.
Tal oli omapärane liikumisviis – käte ja ühe jala abil tõmbas ta end edasi, teine jalg lohises liikumatult järele.
Samuti tegi ta spetsiifilisi rütmilisi liigutusi, näiteks võis ta kiikuda kõhu peal kaua aega.

Hiljem ütles psühhiaater, et see oli esimene autismi tunnus.
Rääkima hakkas Kenno hilja, ka praegu ei räägi ta päris korralikult.

Tal oli oma keel, millest kodused aru said. Kui ei saanud, muutus Kenno tigedaks.
Nüüd, aastaid hiljem, on Katrinil peaaegu meelest läinud, kui raske tal Kennoga oli. Pisipoiss loopis asju, tuli kallale, võis väga valusalt hammustada või lihtsalt oma pead vastu seina peksta. Vanemaks saades võttis Kenno enese väljendamiseks joonistamise appi.
Kui midagi tahtis, joonistas selle paberile. Kui miski ei meeldinud, joonistas selle ning tõmbas joonistatule punase risti peale.

Diagnoos kaheaastaselt

Kui Kenno oli kaheaastane, külastas neid üks sugulane, tollal umbes kolmekümneaastane naine, kellel täiskasvanueas oli diagnoositud Asperger.

Nõukogude ajal sellist diagnoosi ei olnud ja nii oli ta kogu lapsepõlve olnud lihtsalt väga halb laps. Kennot nähes tuli naisel oma lapsepõlv meelde ja ta küsis Kenno vanematelt: „Kas teile ei tundu, et mingi jama on temaga?“

Siis tunnistasid mõlemad vanemad, et on tegelikult Kenno kummalise oleku peale mõelnud, ent polnud teineteisele öelnud.

„Kes seda ikka tunnistada tahab, et su lapsel on puue,“ märgib Katrin.
Kohe teatas ta perearstile, et tal on kahtlus, et tema laps on autist.
Perearst ei tahtnud algul sellest kuulda, ent oli nõus saatma Kenno neuroloogi juurde.

Seal öeldi, et kõik on korras.
Laste Vaimse Tervise Keskuses, tollal väikelaste psühhiaatriahaiglas, pandi Kennole diagnoos: autism. Ilmnes, et Kenno oli jõudnud arsti juurde väga õigel ajal.

Autisti saab rehabiliteerida kümnenda eluaastani meie ühiskonda, mida varem sellega peale hakata, seda paremaid tulemusi saab.
Katrin hakkas kord nädalas käima Kennoga Aktiviseerimiskeskuses AVE tegevusterapeudi, loovterapeudi ja eripedagoogi juures.
Lasteaias käis Kenno Laagna Lasteaed-Põhikoolis, kus käivad erivajadusega lapsed.
Logistiliselt ja loogiliselt oleks ta saanud seal ka koolis käia, ent Katrin eelistas kooli vahetada.
Tema isiklikud andmed, mille ta oli kord esitanud kohatasu soodustuse saamiseks, olid Laagna koolis olnud näha ja arutada kõigile.

Küsimusi tekitas Katrini kuulumine firma juhatusse.
„Peaks ju olema raha küll, et maksta,“ oli Katrinile öelnud ühe teise rühma söögitädi.
Katrin pöördus juhataja poole.
Oma kaebustega jõudis ta lausa Haridusametisse välja. Kohatasu soodustust ta ei saanud.

Parim valik – Hilariuse Kool

Erinevaid Kenno koolivõimalusi vaagides jäi sõelale Hilariuse kool.
Siin meeldib Kennole väga, sest ta saab siin oma loovust rakendada.
Kool on Kennoga rahul ning tema vanemad kooliga rahul.
Kui Kenno on koolis, on kõik õpilased rõõmsamad ja valmis kaasa töötama.

Kenno joonistab palju ja põnevalt.
Lugeda ja kirjutada ta ei oska, kuid teinekord kirjutab piltidele sõnu mälu järgi, kui on neid näinud.
Mitte kohe, vaid mõne aja pärast.
Legodest ehitab ta uskumatult põnevaid asju – kõigepealt juhendi järgi, seejärel kasutab oma fantaasiat. Kord näitas õpetaja Katrinile Kenno kätetööd.
Pealtnäha tavalise karbi sisse oli Kenno ehitanud klassiruumi maketi.
Siin oli kõik täpselt samamoodi, nagu päriselt, pisidetailideni paigas.
Olid õpilased laudade taga, õpetaja ning selle kohvitass lauanurgal.
Viimasel ajal on Kenno hakanud tundma huvi söögitegemise vastu.

Kenno vanem vend on juba 24-aastane, ametilt piloot ja elab Riias.
Väiksem vend läheb sügisel Tondi Põhikooli – ka temal on diagnoositud autism.
Katrini sõnul on pesamuna märatsemishood hullemad kui Kennol, ent ametliku diagnoosi järgi peab ta koolis õppima lihtsustatud õppekava järgi.
Hilariuse koolis pakutakse vaid toimetuleku õpet, seega ei saa Kenno oma vennaga samas koolis käia.

Mida tähendab olla puudega laste ema tänases Eestis?

Katrin on Harjumaa Tallinna Suurperede Liidu liige, Eestimaa Loomakaitseliidu Harjumaa piirkonna juht, lisaks oma firma põhitööle – raamatupidamisele – tegeleb ta ka pulmade korraldamisega.
Tegemisi jätkub. Kuidas ta jõuab?

„Mul ei ole valikut,“ ütleb Katrin lihtsalt.
„Ma pean lihtsalt hakkama saama.
Mul on need kaks last, kes on sellised, nagu nad on.
Ma ei saa neid muuta, ma pean leppima sellega, mis mul on.“
Katrin räägib: „Kui sa jalgu ei trambi, ise enda eest ei võitle, siis sõidetakse sust üle nagu teerulliga ja öeldakse, et sul ei ole mingeid õigusi ja sa pead olema rahul sellega, mis sul on.

Kõik toetused pead sa ise välja otsima, ise kaevama.

Näiteks on puudega lapse vanemal õigus iga kuu ühele vabale täistööpäevale, mis makstakse riigi poolt kinni.

On väga palju puudega laste vanemaid, kes seda ei tea.
Paljud tööandjad teavad, ent ei saa oma töötajaile seda soovitada, kuna nad lihtsalt ei tea, et mõnel nende töötajal on puudega laps.

Samuti ei tea paljud, et riigi poolt on puudega lapse jaoks ette nähtud suvine lapsehoiuraha 402 eurot. Sotsiaalministeeriumi kaudu saab taotleda Euroopa Liidu raha – 4918 eurot aastas, mida saab kasutada Sotsiaalministeeriumi koostööpartnerite kaudu lapsehoiu-, tugiisiku- ja transporditeenuseks,“ loetleb Katrin.

Ta ei mõista, miks ametnikud, kellel on täpselt teada puudega laste arv ja nende vanemate kontaktid, ei teavita neist võimalustest otse igat inimest.
„Puudega lapse vanem on päevad läbi seotud oma lapsega, tal ei ole aega mõelda ega otsida, missuguseid toetusi ja kustkohast taotleda saab.
Rahad on olemas, aga ametnikud on lihtsalt vait!“ imestab Katrin.

Katrini arvates võiks ka autistliku lapse vanemal olla õigus kasutada invaparkimist, mida praegu ei ole. Autistlikul lapsel puudub ohutunne, ta võib kiiresti joosta suvalises suunas ning liikumine temaga parkimisplatsil autost sihtpunkti on reaalselt ohtlik.

Mida ütleksid teistele puudega laste vanematele?

See, et teil on puudega laps, ei ole teie valik. See laps on teid valinud.
Ta on tulnud teile midagi õpetama. Üritage välja mõelda, mida.
Teadke, et olukord võib alati raskemaks minna. Nutmine ja halamine edasi ei aita.
Suhelge inimestega, saage üle hirmust abi küsida. Kui teid visatakse uksest välja, minge akna kaudu sisse. Nõudke oma õigusi.