Fotol: Aive ja Anete
Aive Luukas on 40-aastane naine, kes armastab loodust ja ilu.
Ta elab Raplas koos oma 8-aastase tütre Anetega ja käib juba 2013. aastast Vahtra Tugikeskuses teenusel.
Vahtrakad on alati aktiivsed olnud, aga tervelt 10 aastat järjest, 2008-2017, toimus nende eestvedamisel „Vahtra „Tantsud tähtedega““. See oli pidulik üritus, milleks valmistuti mitu kuud treenides, kõikidel tantsijatel olid uhked tualetid, soengud ja meik. Aive võttis igal aastal sellest võistlusest osa ja oli alati parimate seas.
„Aive on nii tantsuline! Ta alati naeratab, kui tantsib, ta on üleni tants!“ kiidab Aivet tema tegevusjuhendaja Merike Ulma.
Kaks aastat tagasi sai Aive Vaimupuu fotokonkursil „Meie inimesed“ auhinna oma foto eest.
Pildil on uhiuus Rapla keskväljaku purskkaev, mille veejugade vahel mängivad lapsed.
Aive foto „Õnnelikud lapsed mängivad veega“.
Eriauhind Vaimupuu 2019. aasta fotokonkursil
„Meie inimesed“.
Aive oli juba lapsena tagasihoidlik ja vaikne. Suures peres ei torganud silma, et tema vaikne olek võiks olla puue. 6. klassis avastati, et Aive liigne tagasihoidlikkus takistab tal koolis teistega võrdselt edasi jõuda. Rohkem Aive koolis käinud polegi.
Kui Aive oli 30-aastane, surid tema vanemad. Siis tekkis tal suhe oma õe sõbraga. Kui Aive rasedaks jäi, ei tundnud mees enam ei tema ega oma lapse vastu mingit huvi.
„Suhe on läinud ja nii on see jäänud,“ võtab Aive loo lühidalt kokku ega tee numbrit sellest, et üksikvanema toetus on mitu korda väiksem kui võimalikud alimendid. „Ma olen alati hakkama saanud. Peab ju saama!“
Fotol: Aive ja Anete
Uhkus ja väärtushinnangud
Sõltumatus ja ise hakkama saamine on Aive jaoks väga olulised. Tema uhkus ei luba tal end nõrgana näidata ega kelleltki abi küsida. Tal on oma riietumisstiil: mitte kunagi pole tal seljas midagi juhuslikku. Ka tema tütar Anete on alati puhas ja viisakalt riides. Nii ei ole teinekord arugi saada, et tegelikult võib neil igapäevase äraelamisega raskusi olla.
Puude raskusastme määramisel on Aive kõik ametnikud ära petnud, rääkides rõõmsalt, kui hästi ta endaga hakkama saab. See tähendab, et tema abivajadust hinnatakse valesti ning ta saab vähem nii pensionit kui ka erinevaid toetusi.
Erivajadus on eriline vajadus
Aive on õppinud Vana-Vigalas puhastusteenindaja abiks, oma näitajate poolest on ta igati sobiv kandideerima avatud tööturul – see tähendab: kõikide teiste inimestega võrdsetel alustel.
Aivel aga on erivajadus. Ta saab hästi oma tööülesannetega hakkama, aga talle meeldiks, kui keegi ütleks, mida täpselt tegema peab. Siis saab ta kindel olla, et ta teeb õiget asja õigel ajal.
Taoline ebakindlus on probleemiks paljudel erivajadusega inimestel, eriti neil, kel puudub varasem töökogemus. Tööandjatel pole tavaliselt aega kedagi pidevalt juhendada või võimalik teisi töötajaid teda juhendama panna. Uue ülesande ootel tegevusetult istumist peetakse aga igas firmas laisklemiseks või ajaraiskamiseks ja nii töösuhe lõpebki. Unustatakse, et erivajadus on eriline vajadus, mis vajabki erilist ja erinevat lähenemist.
Merike leiab, et riik peaks hakkama tööandjaid koolitama, kuidas erivajadusega inimestega koos töötada, kuidas neid töö käigus toetada, nii et koostööst võidaksid kõik.
„Siis saaksid paljud erivajadusega inimesed tööd,“ on Merike kindel.
Aive ja Anete veedavad koos palju aega.
Peente prouade amet
On ka teine probleem, mida isegi töövõimereform pole lahendada suutnud:
tööd lihtsalt ei ole. Koristajakohad on väikeses Raplas kõrges hinnas, isegi „väga peened prouad“ käivad õhtuti koristamas, et lisaraha teenida.
Kui Rapla Hooldekeskuse koristaja on haige või puhkusel, saab Aive teda asendada. Siis koristab ta hea meelega, eriti kui talle tööle mineku vajadust meelde tuletada. See võimalus on tal aga vaid paar korda aastas.
Töötukassas käib Aive üksinda. Tee on selge ja sealsete ametnike jutt arusaadav, aga käigud on ühtviisi nukralt sarnased. Pidev äraütlemine tuletab teravalt meelde, et ta on teistest erinev.
„Töötukassa peab ju aitama tööd leida, aga nad ütlevad, et leia ise,“ ei saa Aive aru Töötukassa ülesandest.
„Peab ju hakkama saama!“
Nii ongi Aive kodune ja saab 237 eurot pensioni.
Sellest 100-150 eurot, sõltuvalt küttekuludest, maksab ta iga kuu oma korteri eest sotsiaal-majas. Peretoetus on 79 eurot, sotsiaaltoetus 53 eurot. Seda on naeruväärselt vähe, et üks noor naine oma väikese lapsega sellest kuu aega elatud saaks.
Aive on õppinud vallalt lisatoetust küsima ja talle on toetust ka antud. Näiteks kord küsis ta raha lapsele jalatsite ostmiseks ja sai 30 eurot. Selleks aga, et ta abi küsima läheks, peab teda innustama keegi teine.
„Aivele tuleb abi pakkuda, sest tema leiab ikka: ma saan hakkama!“ räägib tegevusjuhendaja Merike.
„Peab ju saama!“ ütleb Aive vahele.
„See on tema elu põhimõte,“ kinnitab Merike. „Mõnikord ma lausa surun abi, kui näen, et on vaja.
„Siis oleme talle midagi ikka leidnud, mõne abipaki näiteks.“ Merike pöördub Aive poole: „Mäletad, kui sa päris käpuli olid…“
Aive katkestab teda:
„Ma pole kunagi käpuli olnud! Joodikud on käpuli!“
Merikesel tuleb nõustuda: isegi siis, kui Aivel on olnud rasked ajad, on ta ikka pea püsti hoidnud,
mitte kunagi pole ta alla andnud.
Suuremaid oste, nagu praeahi või Anete kirjutuslaud, on toetanud Aive õde, kelle hallata on veel väike osa Aive vanemate pärandusest.
Aivele on ette heidetud, et ta ei näita välja suurt rõõmu, kui teda aidatakse. Aive vaikne loomus ei lasegi tal ülemäära emotsionaalne olla, lisaks on raske lõputult rõõmus ja tänulik olla, kui ainus võimalus endale midagi saada ongi ainult teiste inimeste abi. Aive ei taha teistest sõltuda. Sellepärast pole tal isegi oma telefoni. Kui vahtrakatel Aivet vaja on, lähevad nad talle külla või helistavad õhtul Anete telefonile.
Fotol: Aive
Eriliste inimeste lapsed
Toetav kogukond on oluline iga üksikvanema puhul, eriti tähtis on see aga erivajadusega üksikvanematele, kellelt ei saagi nõuda kõigega hakkama saamist. Ütleb ju vanarahvaski, et lapsi kasvatab terve küla.
Rapla on väike koht, kus inimesed teavad-tunnevad üksteist. Oma naabruskonna erilised inimesed on siin eelkõige oma inimesed, neid ei võõrastata, neile ei öelda põhjuseta pahasti. Anete sõbradki ei tee sellest numbrit, et Anete ema pisut teistsugune on – eks ole ju igal emal omad kiiksud!
Kui erivajadusega lastele on loodud programme ja teenuseid, mis aitaksid neil paremini ühiskonnaelust osa võtta, siis neile lastele, kelle vanemad on erivajadusega, pole seni palju mõeldud. Need lapsed peavad varakult vastu võtma otsuseid, millele nende eakaaslased mõtlemagi ei pea, nad on sunnitud kiiremini „täiskasvanuks“ saama.
Tavaliselt kasvavadki taoliste raskustega harjunud lastest tublid ja tugevad inimesed, aga kindlasti on võimalik nende „kasvuvalusid“ pisut leevendada – näiteks võimaldada neil õppida kõrgkoolis, selle asemel, et esimesel võimalusel pere toitjaks hakata.
Sõltumata sellest, kui haritud vanemad on, teevad lapsed oma elu muutvad otsused ikka ise.
Peamine on, et vanemad oma last tema ettevõtmistes toetaksid ja teda armastaksid. Anetel on sellega väga vedanud: tema jaoks jätkub Aivel nii toetust kui armastust.
Vaimupuu soovib Aivele ja Anetele toredat kooskasvamist!
KOKKUVÕTE
Aivele meeldib ise hakkama saada.
Aive tahaks minna tööle,
aga võimalusi on vähe.
Aive on väga tubli ema.
Ta on oma tütrele alati toeks.