Terviklik ligipääsetavus moodustub kasutajateekonnast, mille kõik osad – füüsilise ruumi või hoone disain, infodisain ja teenusedisain – on ligipääsetavad. Kuid olulisel kohal on ka info koduleheküljel, mis aitab tagada tervikpilti teenuse ligipääsetavusest. Mida see info sisaldama peaks ja kust seda leiab?
Selgitab ligipääsetavuse küsimuste nõunik, Mari Puuram.

Esimene mõttekoht on see, kas ligipääsetavuse rubriik kodulehel üldse eksisteerib. Kui selline leht loodud on, siis peab ta olema üks esimesi elemente, mida tab-nupuga on võimalik fookusesse võtta ja mida pimedate ekraanilugeja kohtab. Tihti on ligipääsetavuse info kodulehele ära peidetud, puudub kas osaliselt või täielikult. Sageli esitatakse ligipääsetavuse info all teavet vaid kodulehe sisu ülesehituse kohta, võimaldatakse valida teksti värvi või muuta kontrastsust. Taoline info võiks aga avaneda hoopis rippmenüüst ning tulla nähtavale valikuliselt, sest kodulehe tehniline info moodustab ligipääsetavuse infost heal juhul vaid paar protsenti ning ei anna kasutajale üsna tihti mitte midagi.

Rohkem infot ettevalmistusteks

Paljud inimesed, kel on puue, vajavad ettevalmistuste tegemiseks rohkem teavet,
kui suudab pakkuda mõne kaardirakenduse pildiinfo, ning lisaks aitavad ettevalmistused tagada sujuva viibimise kohapeal ning luua turvatunnet. Et päriselt toetada erinevate inimeste võimalikult iseseisvat hakkamasaamist, on vaja esitada asjakohast infot asjakohasel moel. Külastajale, kes satub teie juurde esimest korda, on oluline oma organisatsiooni või asutuse kodulehel välja tuua, kuidas kohale jõuda. Võib ju mõelda,
et inimene saab ise mõnda kaardirakendusse aadressi sisestada, kiigata Google Mapsi pilte ning sellega asi piirdub. Kuid erivajadustega külastajate hulgas on nägemispuudega inimesi, kellele asutuse aadressist või pildiinfost jääb väheks ning nende ootus on, et teekond lähimast ühistranspordipeatusest või lähedal asuvast parklast hooneni jõudmiseks oleks hoopis sõnaliselt kirjeldatud. Ehk siis ühe olulise osa kodulehe ligipääsetavuse infost peab moodustama “kirjelduskaart” või ka teisisõnu “sõnakaart”, nagu on öeldud Sotsiaalministeeriumi alla kuuluva kompetentsikeskuse ligipääsetavuse õppevideotes.

Kirjelduskaart on sõnaline kirjeldus teekonnast inimesele, kes ei näe üldse või näeb väga halvasti, ja selle eesmärk on aidata inimesel hooneni jõuda, siseruumides orienteeruda. Kirjeldustõlget hooneni jõudmisel toetavad avalikus ruumis asuvad juhtteed,
ilma milleta on nägemispuudega inimese iseseisev liikumine raskendatud.
Kirjelduskaardi või sõnakaardi puudumine ei lase nägemispuudega inimesel teistega samaväärselt avalikke või erateenuseid kasutada. Kui asutuse või organisatsiooni kodulehel ei ole nägemispuudega inimesele mõeldud kirjelduskaarti, siis avaliku ruumi iseseisvaks kasutamiseks peab kirjelduse valmis tegema keegi teine – näiteks pereliige, tugiisik või vabatahtlik –, kuid see ei ole alati võimalik. Kirjelduskaarti loovad tõlkepaarid, kellest üks on väljaõppinud kirjeldustõlk ja teine nägemispuudega konsultant, kelle ülesandeks on peegeldada kirjeldustõlgi tööd ning aidata kirjeldus muuta arusaadavaks ja kasutatavaks võimalikult laiale ringile.

Paljud inimesed, kel on puue,
vajavad ettevalmistamiseks rohkem infot
kui mõni teine külastaja.

Paljud inimesed, kel on puue, vajavad ettevalmistamiseks rohkem infot kui mõni teine külastaja ja seetõttu tehakse enne tulekut ära ettevalmistustöö, et tagada enda jaoks võimalikult sujuv viibimine kohapeal. Sõnakaardid on kasulikud ka nägijatele, saamaks võimalikult täpset infot selle kohta, kui kaugel asub parkla, millises suunas tuleb info saamiseks liikuda või kui kaugel asub hoonesse sisenemine, on see takistusteta või sisaldab erinevaid takistusi. Info andmine külastajale aitab tal külastust paremini planeerida ja eesootavaks valmistuda.

Külastaja tahab end hästi tunda

Külastaja, kes tuleb kaugemalt, näiteks teisest linnast või riigist, soovib end kohapeal võimalikult hästi tunda. Oluline infokild on see, kas ja millised ruumid ning teenuse osad
(ka näiteks tualettruumi kasutamine), on ligipääsetavad suuremõõtmelise elektriratastooliga. Öeldakse, et kuhu saab elektriratastooliga, sinna saavad kõik. Ligipääsetavuse info all võib ära märkida ka näiteks selle, kas hoone vastab ehitusseadustiku määruses number 28 väljatoodud miinimumnõuetele ehk vastab puuetega inimeste erivajadusest tulenevatele nõuetele juhul kui enda organisatsiooni või asutuse kohta selline teave olemas on.
Kui aga puuduvad tingimused, mis on olulised puudest tulenevate erivajadustega arvestamiseks, siis tuleks see oma kodulehel ka välja tuua, vältimaks pettumust kohapeal.

Kui me räägime suuremates ja väiksemates asutustes ringi liikumisest, siis on abiks maja, ruumide, alade plaanid ja kaardid. Nägemispuudega inimene vajab teavet selle kohta, kas on olemas taktiilne majaplaan või antakse külastusel kaasa näiteks nn paisupaberile prinditud taktiilne kaart. Kaardi loomine ja külastajale kättesaadavaks tegemine on see koht, kus tasub mõelda ka intellektipuudega inimestele, kelle jaoks võiks olla võimalus kaart juba kodus välja printida, et toetada paremat orienteerumist kohapeal. Kui ei ole võimalik sellist kaarti väljaprintimiseks valmis töötada, siis võiks külastaja sellise kaasa saada näiteks infoletist või piletikassast.

Kui teie organisatsioonis on inimesi, kes oskavad suhelda erivajadusele vastavalt, siis oleks hea see ära märkida oma kodulehel. Kuna personal on oluline osa külastusest, siis juba enne tulekut töötajate nägude ja ülesannete tundmaõppimine ning hilisem äratundmine aitab kaasa sujuvale kohalviibimisele ja meeldivate emotsioonide tekkimisele. Külastajale mõeldes võiks koolitatud personaliliikme pildi ja telefoninumbri ning võimaluse küsida lisaküsimusi välja tuua asutuse või organisatsiooni kodulehel, nagu on soovitatud Mind Tour projekti jooksul välja töötatud teenuste ligipääsetavuse parandamise käsiraamatus psüühilise erivajadusega inimestele.

Oluline info sisu ligipääsetavuse osas tuleb välja tuua ka kodulehel. Näiteks loetleda, millised ligipääsetavuse vahendid on kasutusel teie organisatsiooni või asutuse info edastamisel – näiteks, kas on olemas kirjeldustõlge, viipekeeletõlge ja/või lihtsa keele tõlge ning kas on kasutusel subtiitrid. Kui te soovite oma teenust paremaks muuta, siis kindlasti olge julged tagasiside küsimisel. Tagasiside andmine peab olema lihtne ja jõukohane kõigile kasutajatele ehk siis küsimustiku puhul räägime loetavuse tagamisest nägemispuudega inimese abivahendiga (ekraanilugejaga), selle kasutatavusest tab-nupuga (nt motoorikahäire või funktsiooni piiranguga inimestele) ning tekst peaks olema kirja pandud selges kirjas ning piisavalt lihtsalt, et ta oleks arusaadav ka intellektipuudega inimesele. Vabas vormis tagasiside ankeet peab olema samuti kergesti leitav, kas kohe esilehel või asutuse kontaktide all.