Karoliina Kruusmaa, Ajakirja Sinuga kaasautor

Piret Aus on kultuurikorraldaja, Tartu ülikooli väärikate ülikooli programmijuht Viljandi kultuuriakadeemias, muusik ja vanaema. Viimased kümme aastat on ta andnud suure panuse kultuuri ligipääsetavamaks muutmisesse: alates teatrietendustele kirjeldustõlgete loomisest ja korraldamisest kuni 2019. aasta laulu- ja tantsupeo erivajadustega inimestele lähemale toomiseni. 2020. aastal pälvis ta president Kersti Kaljulaidilt Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Kohtun Piretiga selle kevade ühel esimestest soojadest päevadest Tartu südalinna kohviku väliterrassil. Ta jätab äärmiselt positiivse ja avatud mulje. Meie omavaheline suhtlus oli alates esimesest telefonikõnest soe ja vaba ning ta tegi kohe ettepaneku sina peale üle minna.

Kui mõtled sõnale kultuur, siis mis sulle sellega esimesena seondub?

Kultuuri definitsioone on maailmas üle mitme tuhande, aga minu jaoks on kultuur kui juured, kust ma tulen, kus ma olen, kes ma olen… Kultuur kui keel, kultuur kui meie pärimus, meie lood. Elamise viis, mitte esmalt kui esituskunst või etenduskunst.

„Nüüd saan mina olla mittekuuljatele see vahendaja, kes toob erinevate tehnoloogiliste vahendite või tõlgete abil sisu nendeni. Ma arvan, et see on ilus.”

See on hämmastav, kui palju oled suutnud korda saata kultuuri ligipääsetavamaks muutmisel. Mis on selle töö puhul kõige rahuldust pakkuvam osa, miks see sind endiselt sütitab?

Naudin protsessi. Tulemust ennast ma väga nautida ei oska, sest olen ikkagi peast korraldaja. Vaatan seda lauljat seal ja peas ikka tiksub, „ei tea, kas subtiitrid jooksevad õigel ajal peale?”

Ma ei ole seda kunagi pidanud tööks, isegi kui olen selle eest saanud tasu. See on minu panus ühiskonda. Minu kurdid vanemad on vaatamata oma puudele – nüüd on nad juba pilve peal, vikerkaare taga vaatavad oma laste ja lastelaste tegemisi – suutnud oma viiest lapsest kasvatada täiesti adekvaatselt ellu suhtuvad ja empaatiavõimelised teotahtelised kodanikud.

Nemad ei ole sellest kõrvade kaudu osa saanud, mida nende lapsed ja lapselapsed on rääkinud, laulnud, jutustanud. Nad ei ole seda mitte kunagi kuulnud, aga nüüd saan mina olla mittekuuljatele see vahendaja, kes toob erinevate tehnoloogiliste vahendite või tõlgete abil sisu nendeni.

Ma arvan, et see on ilus.

Su vanemad olid kurdid. Kas vastab tõele, et teil oli oma salakeel?

Vastab tõele! Minu isa kurdistus kolmeaastaselt haiguse tagajärjel ja temal oli kooliharidus Porkuni kurtide koolist, kus õpetati viipekeelt. Aga minu ema oli oma koolitee põhikooli osa juba lõpetamas,

tal oli ju kõne ja kirjakeel kõik juba olemas, kui ta sõjategevuse tagajärjel kurdistus ja tema ei olnud viipekeelt õppinud. Kui nad kohtusid Pärnus kurtide spordivõistlustel, tekkis neil suur armastus ja siis nad pidid kuidagi hakkama seda armastust väljendama. Väga paljud viiped, mida meie õppisime oma vanematelt, on olnud isetekkelised – meie saime sellest aru, mida see tähendab, aga n-ö õiges viipekeeles tähendab see hoopis midagi muud. Ja tähti tegime kahe käe sõrmedega, mitte ühe käe sõrmedega, nagu eesti viipekeele sõrmendid on. Seega oli jah selline salakeel. Selle keele omandasid ka meie lapsed, et saaks suhelda oma vanavanematega.

Oma töös pead väga palju suhtlema inimestega, kel on erivajadused, näiteks nendega, kes ei kuule või ei näe.

Kuidas te koos töötate?

Kurtide maailm on minuga olnud kogu selle aja, kui olen ilmas elanud. Minu õde läks pärast keskkooli Porkuni kooli õpetajaks ja õppis alles seal ise viipekeele selgeks ning tema käest olen üht-teist juurde õppinud. Lisaks läbisin umbes viis aastat tagasi eesti viipekeele algõppe kursuse.

Kuigi see maailm oli mulle juba loomulikku teed pidi tuttav, ei tähenda see, et kui on töösituatsioonid, projektid või koostööd, siis oleks kõik alati väga lihtne. Kusjuures sel suvel saab mööda kümme aastat esimesest kogupere peost „Puude taga on inimene“, mida tehes tulid minu ellu ka teist liiki puudega inimesed: ratastoolikad, pimedad ja intellektipuudega inimesed. Nendega meeskonnas töötades olen ma õppinud tohutult palju.

„Me pelgame seda, mida me ei tunne. Mina kartsin samamoodi.”

Mida täpsemalt õppinud oled?

Täiesti siiralt ütlen, et me pelgame seda, mida me ei tunne.

Mina kartsin samamoodi.

Ma tean, et kui me oma vanematega Pärnu linnas käisime, me olime maalt pärit, siis ma kartsin nendega suhelda tänava peal, sest muidu vaadatakse, et vehivad ja on mingid lollakad.

Ja kui keegi oli natuke teistsugune – lonkas või liipas jalga – siis ikka kipud järele vaatama. Meilegi vaadati järele ja sosistati midagi.

Olen ääretult tänulik, et minu ellu tulid need inimesed, sest minu väärtushinnangud on loksunud paika. Ma olen õppinud tähtsamaks pidama hoopis teisi asju kui varem. Olen õppinud kannatlikkust – kõik asjad ei toimu nii kiiresti kui mina tahan, kõik tulemused ei tulegi kohe, me mõistame teksti erinevalt, me liigumegi erinevas tempos – ja just see tolerantsus, aktsepteerimine ja teinekord ka asjadega leppimine. Ma ei pea olema nii hull maksimalist, et peaks saavutama 100-st punktist 112, sest mina niimoodi tahan. Mul ei ole sellist saavutusvajadust; ma naudin seda teekonda, protsessi.

Kui keegi ütleb, et „ei-ei, see pole võimalik“, siis mind just see käivitabki.

Sinu elus on tähtsal kohal ka muusika: mängid akordionit ja karmoškat. Millal võtsid viimati pilli kätte?

Olen tegelenud muusikaga 7. eluaastast peale. Viimati mängisin eile õhtul Järvamaal. Meil on seal Oisus garaaž, kus me kord kuus oma karmoška sõpradega kokku saame – meil on garaaži-jämmid. Pillimäng on see üks koht, kuhu võid end ära unustada ja pääseda argimuredest. Mõtlen tihti, et mängin natukene ja siis avastan, „Oo, kolm tundi ongi möödunud!“ Muusika on minu elus väga tähtsal kohal.

Kas ka kuulad muusikat?

Kuulan pigem vähe, kui, siis autosõidul. Samas on mu plaadikogu küllalt aukartust äratav. Aga praeguses autos ei ole enam plaadimängijat, nii et häda on käes. Samas oskan nautida ka vaikust. Kõrv on inimese kõige tundlikum kuulmisorgan ja olen seda õppinud hindama ka tänu oma erilistele sõpradele. Olen õppinud panema ennast pimeda sõbra olukorda, kes peab kogu informatsiooni vastu võtma kõrvadega. Kui sul ei ole silmi, siis kuuled iga klõpsatust, iga purtsatust, iga uksepauku, iga vihmavarju laperdust. See väsitab tegelikult päris palju.

Kuidas sa oma energiavarusid veel taastad?

Ma ei tunne enam piinlikkust, kui ma päeval magan. See tuleb lapsepõlvest. Meil oli selline Tammsaare-värk, et „tee tööd ja siis tuleb armastus”. Meil oli suur pere, aia- ja põllupidamine, loomad. Ei lastud meil midagi magada nii kaua, kui süda lustis – ikka vara üles, sest naabrid olid juba ammu põllul ja meie peame ka minema. Kuidagi väsitas ikkagi ära, hullult oleks tahtnud päeval magada, aga ei lubatud. Nüüd olen õppinud, et kui oled ikkagi väsinud, siis võid magada ka päeval.

Lisaks taastan end siis, kui lähen omadega rappa, st loodusesse. Imetore, et mul on nüüd lapselapsed, nunnupallid! Nad võtavad küll väga palju energiat, aga nad annavad ka vastu palju energiat. Lisaks avastan nende pilgu läbi nii palju selliseidki asju, mida vahepeal ei märganud.

„Ühel tulevikupeol võiks olla nii, et me laulame kõik see mitukümmend tuhat inimest laulukaare all Eesti hümni eesti viipekeeles koos viipekeelsete kurtidega, ja et tantsupeol saaksid tantsida ka nägemispuudega inimesed.”

Millest sa praegu unistad?

Tulles laulu- ja tantsupidude juurde, siis ühel tulevikupeol võiks olla nii, et me laulame kõik see mitukümmend tuhat inimest laulukaare all Eesti hümni eesti viipekeeles. Ja et tantsupeol saaksid osaleda pimedad, näiteks on moodustatud paarid, kus üks on nägija, üks on pime ning siis tantsitakse tantsupeo lõputantsu „Oige ja vasemba“. Et me olemegi üks, ajame ühist asja. Tõsi, ei saa päris kõiki tantse tantsida ega kõiki laule laulda, aga see on midagigi, mida me saame ühiselt teha. Leiame siis selle ja kokku olemegi üks Eesti laulu- ja tantsupidu – see on meie rahvusliku identiteedi nii oluline osa. See peaks olema asjade loomulik käik.

Teiseks. Eesti viipekeel on keeleseaduses sees alates aastast 2007. Ikkagi areneme teosammul; ERR näitab viipekeelseid uudiseid kümme minutit päevas. Nojah… Unistan sellest, et meie riikliku tähtsusega sündmuste teleülekannete, näiteks aastapäeva aktusel, kultuuri-, spordi- ja muusikaürituste korraldamisel tagataks ligipääsetavus ka nägemis- ja kuulmispuudega inimestele.

Et oleks standard: kirjeldustõlge, kirjutustõlge, viipekeeletõlge ja subtiitrid.

Ja see ei oleks projekti- ega õhinapõhine tegevus, vaid normaalsus.

Kolmandaks on Eestis puudu üks selline tugev korralik ligipääsetavusega tegelev organisatsioon. Soomes on see Kulttuuria kaikille (eesti keeles Kultuur kõigile), kus on laual nii füüsilise kui mentaalse ligipääsetavuse temaatika. Eestis on seda kuidagi tilgutatud – natuke teeb üks, natuke teine, ja suuresti kolmanda sektori algatusel. Alles praegu hakkab riik lohisedes järele tulema. Nüüd on projektidesse ja arengukavadesse moodne sõna „ligipääsetavus“ küll sisse kirjutatud, aga küsi sa mõne ametniku käest, mida see tähendab. Suure tõenäosusega ta vastab, et meil on kaldtee. Aga edasi? Kui uksed automaatselt ei avane, siis see ei ole ligipääsetav. Sisu seal taga ikkagi väga ei teata. Hädasti oleks vaja konkreetset organisatsiooni, aga muidugi ka teadlikult toimetavaid inimesi. Ja rahastust – kuskilt peab see raha tulema, ilma rahata kaugele ei purjeta. Kindlasti ei ole raha aga primaarne, sest kõik algab märkamisest, suhtumisest ja teadlikkusest ja tahtmisest.

Kas sooviksid ka ise selle loomisesse panustada?

Ma pean kõik ise ära tegema! (Naerab). Ma olen ilmselt liidritüüp, aga teisalt oleks ma väga vilets juht: unustaja, udu ja tuuseldis ja asjade üldse mitte korrektne meelespidaja. Aga ma võiksin olla visionäär, lokulööja, lobist. Ma ei tea, millal see valmis saab, aga ma näen, et see ei ole enam mägede taga, sest kui riigi ja ministeeriumite tasandil on lõpuks hakatud teemaga süvitsi tegelema, siis on aeg tegelikult enam-vähem küps, et see organisatsioon ära luua. Me peame jõudma mõtteviisini – ligipääsetavus on normaalsus ja sellest saavad kasu, kas otse või kaudselt, kõik inimesed.

Iga puue on erivajadus, aga iga erivajadus ei ole puue!