Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit (EVPIT) on üle-Eestiline katuseorganisatsioon,
mis ühendab intellektipuudega inimeste ja nende vanemate organisatsioone.
Aastal 2019 kirjutas EVPIT Avatud Kodanike Fondi projekti „Ligipääsetavuse parandamine lihtsa keele abil“, mille raames uuritakse intellektipuudega inimeste ligipääsetavust avalikele ehk riigi poolt rahastatud teenustele.

Peamiselt uuriti avalikke asutusi, nagu haiglad, ministeeriumid, polikliinikud, lennujaamad, bussijaamad, muuseumid, kultuurikeskused, teatrid, asutuste infosaalid, kuid ka teisi enamkäidavaid kohti, nagu poed ja kaubanduskeskused. Kokku käidi ligi 70 asutuses üle Eesti.
Projekti partneriteks Eestis on Tartu Maarja Tugikeskus, Saaremaa Arengupuuetega Inimeste Tugiühing ja Viljandi Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, projekti läbiviijaks EVPIT koos MTÜ EIT Tugiliisu abiga.

Projekti välispartner on Islandilt, keerulise nimega Landssamtökin Þroskahjálp (otsetõlkes Riiklik Arenguabi Ühendus), kohalik katuseorganisatsioon, mis ühendab erinevaid erivajadusega inimeste organisatsioone ja kaitseb nende huvisid. Neile külla sõidetigi, heade praktikate saamiseks. Sõit oli varem planeeritud juba eelmise aasta kevadesse, ent piirangud ja eriolukorrad tegid plaanidesse oma muudatusi. Kui projekti lõpuni oli vähem kui kaks kuud ja ees terendasid taas piirangud, otsustati reis ära teha. Mõnepäevasest reisist saadi palju mõtteid, inspiratsiooni ja innustust.

Vaimupuule rääkis õppereisist Islandile projektijuht Silvi Laidro.

Sõidu planeerimine käis kiiresti: 8. oktoobril andsin ma teada, et me nüüd tuleme, 9. oktoobril ostsime lennupiletid ja juba 11. oktoobril võttis Landssamtökin Þroskahjálp meid vastu.
Olime neljakesi – mina ja kolm kolleegi Tugiliisust: mina kui teenuste koordinaator, Madis oli kogukonnas elamise esindaja, Nõmme kogukonnamaja „peremees“, Anne esindas toetatud elamist ja töötamise toetamist ja Karina igapäevaelu toetamist – et kõik need teenused, mida Tugiliisus pakume, oleksid esindatud. Samad inimesed olid ka vabatahtlikeks tugiisikuteks intellektipuudega inimestele, kes uuringus ligipääsetavust hindasid.

Kõikide nende teenustega tutvusite ka Islandil?

Islandil tahetakse sellist kogukonnas elamist, nagu meil edendatakse, hoopis ära kaotada: nende arvates on koos elamine erivajadustega inimeste jaoks tagasilangus, mis toetab õpitud abitust ja võib tekitada depressiivsust.
Meil on kogukonnas elades inimestel küll oma tuba, ent köök ja majapidamisruumid on ühised.
Islandil lähenetakse inimesele individuaalselt: sotsiaalmaja-taolises majas on inimestel oma korterid, kus nad elavad üksinda. Köögi jagamist teiste inimestega peetakse võrdõiguslikkuse rikkumiseks. Lisaks on majas üks suur tuba, kus kogunetakse. Samuti on majas üks korter töötajate jaoks – need inimesed, kes nii-öelda toetavad sealset elamist, elavad töö ajal samas majas. Töötamist ja elamist toetavaid teenuseid saab ka oma kodus, sarnaselt meie Toetatud elamise teenusele.

Kas ka Eestis võiks võtta suuna individuaalsemale lähenemisele?

Võib-olla on islandlased tõesti põhjamaisemad ja hindavad oma isiklikku ruumi rohkem kui meie, ent põhjus, miks meile sobib kogukonnas elamise teenus paremini, võib olla ka ühiskondlikus suhtumises. Paljud meie klientidest ei tahagi päris üksinda elada, suur osa ei saaks sellega hakkama.
Islandil on teenuse kasutajal palju rohkem otsustusõigust.

Islandil avastatakse inimese toetusvajaduse suurus juba koolis, koostöös kooli, lapsevanemate ja kohaliku omavalitsusega. Toetusvajadus võib ajaga muutuda ning kohaliku omavalitsuse konsultant, koostöös võrgustikuga, aitab inimese toetusvajaduse ümber hinnata. Klient täidab oma toetusvajaduste taotluse ning riik maksab talle vastavalt taotlusele toetuse. Klient ise majandab rahadega, tasub oma tugiisikule ise palka ja vastutab aruandluse eest – see on nagu väikese firma juhtimine. Aruandlust nõutakse igas omavalitsuses pisut erinevalt, tavaliselt kaks või neli korda aastas.
Kui klient ei soovi endale isiklikku tugiisikut, siis kohalik omavalitsus, kes on vastutav teenuste pakkumise eest, maksab ise tugiisikule palka.
Erihoolekande toetus suurus oleneb toetusvajaduse tundidest ning on võrdväärne Islandil kehtestatud elatustaseme miinimumiga – umbes 350 00 ISK ehk umbes 2327€.

Kui palju keskmiselt vajatakse selliseid teenuseid?

Keskmiselt osutatakse toetavaid teenuseid 8-9 tundi päevas.
Võrdluseks: Eestis on riigi poolt ette antud toetavate teenuste tundide arv, mida rahastatakse ja mida on siis võimalik kliendile pakkuda: toetatud elamise teenust 8 tundi kuus, töötamise toetamist 4 tundi kuus, igapäevaelu toetamist samuti 4 tundi kuus. See tähendab, et inimesel, kes kasutab toetatud teenuseid elamiseks iseseisvalt, on võimalik saada maksimaalselt 16 tundi toetust kuus – keskmiselt umbes pool tundi päevas. Kogukonnas elamise teenusel on meil 10 inimese peale kohal 1 tegevusjuhendaja, kes peab enda tööpäeva 10 inimese peale ära jagama.

Kas Islandil teenuse pakkujaid jätkub?

Kui meil on tegevusjuhendajal madal palk ja see on selline mittemidagiütlev amet, et keegi ei tea täpselt, kes ta on, siis Islandil on sotsiaaltöötajad kõrgelt hinnatud, nad saavad sotsiaaltöö alal riikliku keskmist palka – umbes 1540 eurot kuus kätte. Kõrgharidusega ja kontoris töötavatel inimestel on palk veel kõrgem, kõige lihtsamatel hooldustöötajatel on kõige madalam palk – 800 eurot kätte. Miinimumpalka pole Islandil ametlikult määratud, nagu meil. Islandil on kõrgem palgatase, aga ka hinnad on natuke kõrgemad.
Võrdluseks – meil saavad tegevusjuhendajad kätte 700-820 eurot. Tegevusjuhendajate liit taotleb riigilt 1000-eurost brutotöötasu tegevusjuhendajatele, ehk siis palka 871.20 eurot kätte. See on võrreldes Eesti keskmise palgaga, mis on juba 1700 eurot, väga väike töötasu.

Mida täpsemalt Islandil tegite?

Esmaspäeval jõudsime kohale, teisipäeval tutvustasime oma organisatsiooni, kolmapäeval külastasime Sólheimi ökoküla, nende kogukonnas elamise teenuse näidet.
Islandi organisatsiooni, Landssamtökin Þroskahjálpi inimesed rääkisid oma projektidest, näiteks 4 nädalat tagasi olid nad alustanud riigi rahastuse toel lepingute ja seaduste ümber tõlkimist lihtsasse keelde, et need oleksid kõigile arusaadavad.

Umbes sarnast projekti alustas ka Vaimupuu koos Sotsiaalkindlustusametiga. Oleme seda ammu teha tahtnud, aga pole varem rahastust saanud.

Islandil sündis see projekt samuti nii-öelda altpoolt – Sotsiaalministeeriumis avastati, et suur osa inimesi ei mõista tegelikult ei seadusi ega teisi olulisi tekste. Islandi riik reageeris kiiresti, leidis rahastuse ja nüüd siis tõlgitaksegi erinevaid olulisi tekste lihtsasse keelde, ja mitte ainult erivajadusega inimeste jaoks.
Landssamtökin Þroskahjálp’il on uskumatult hea koostöö sotsiaalministeeriumiga. Kui meie teisipäeval läksime sinna organisatsiooni ja rääkisime oma asjadest, siis tehti telefonikõne asekantslerile sotsiaalministeeriumi ja küsiti, et kas tal on võimalik meie Eesti partneritega kokku saada, et nad teevad just uuringut avalike teenuste ligipääsetavuse kohta – ja asekantsler kutsus meid kohtumisele samal päeval!

Islandi sotsiaalministeeriumi asekantsler Thor Thorarinsson on hästi palju koostööd teinud just katuseorganisatsioonidega, teab hästi erivajaduste inimeste vajadusi Islandil. Kui ma küsisin nende avalike asutuste ligipääsetavuse kohta intellektipuudega inimestele, siis konkreetselt sellist uuringut nad kahjuks ei ole teinud. Thor Thorarinsson rääkis meile kohalikest kodanikualgatustest.
Islandil elab üks mees, islandlane, kes elas aastaid Ameerikas, sai seal miljonäriks ja otsustas, et tema tahab Islandile tagasi tulla ja Islandi riiki toetada. Tuligi, müüs Islandil oma USA firma ära, et maksud läheksid Islandile, ja nüüd on ise omast vabast tahtest heategevuse korras paigaldanud 1000 kaldteed erinevatele asutustele.

Heaks näiteks toodi veel üks Poola noormees, kes on nüüd ka Islandi kodanik. Kui tänavu aasta algul hakkas purskama üks vulkaan, mida käisid vaatamas tuhanded inimesed, lõi noormees füüsilise puudega inimeste jaoks, kes looduslikule vaatemängule ligi ei pääsenud, 3D virtuaaltuuri, et inimesed näeksid, mis ja kuidas seal kaatri ääres toimub. Kahjuks ei olnud sel noormehel aega meiega kokku saada.

Küsisime asekantslerilt, kuidas selle individuaalsusega teenuse osutamisel on ja toime tullakse.
Ta vastas: „Inimesed peavad ennast teistega võrdsena tundma.“ Islandil lähtutakse oma tegevustes ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsioonist, eriti inimõiguste ja võrdõiguslikkuse osas – see on nende „püha piibel“. Näiteks on igale inimesele ette nähtud sissetulek, mis on võrdne elatustaseme miinimumiga, nii et kui inimesele on määratud invaliidsuspension, mis ei ulatu miinimumini, on tal õigus saada pensioni lisaks. Peamine, et inimene oleks võrdne teistega.
Kord aastas hinnatakse erivajadusega inimeste toetusvajadust. Kui me rääkisime, milline on meie erihoolekande teenuste korraldus, mis paneb rahalised piirid toetuse osutamise võimalikkusele intellektipuudega inimestele ning milline on meie igakuine aruandlus, siis arvas asekantsler:
„Selle asemel, et raha bürokraatiale kulutada, võiks kulutada seda inimestele.“

Mis on Islandi erivajadustega inimeste elus teisiti kui Eestis?

Islandil toimub hästi varajane märkamine ning kaasamine alates lasteaiast kuni keskkoolini, laste arengut jälgitakse pidevalt ning pakutakse toetavaid teenuseid. Kõik käib koostöös perekondadega. Islandil vanemad aktsepteerivad spetsialistide nõuandeid, neil ei ole valehäbi, nad julgevad küsida abi.

Endise noorsootöötajana olen Eestis palju selliste vanematega kohtunud, kes ei tunnista, et nende lapsel võib olla erivajadus. Oma valehäbi tõttu jäetakse laps ilma vajaliku, õigeaegse abita, sest kinnitatakse endale: minu lapsel ei saa olla mingit psüühilist häiret, intellektipuuet!

Kuni 20-aastaseks saamiseni elab intellektipuudega inimene turvalises keskkonnas, nagu meil – näiteks käib koolis. Pärast seda aga pole tal mitte midagi teha, kuhugi minna ega midagi oma eluga ette võtta. On oluline, et intellektipuudega noor tunneks end väärtuslikuna, et tööturul ei pakutaks talle vaid markide kleepimist või postkaartide sorteerimist. Seepärast on Islandi riik otsustanud toetada ettevõtteid, kes võtavad tööle erivajadusega inimesi: 75% puudega inimese palgast maksab riik ja 25% peab maksma ettevõte ise. See süsteem pakub ettevõtjatele suuremat toetust kui meie sotsiaalmaksu toetamise võimalus.

Islandi Ülikool lõi aastal 2007 intellektipuudega noortele kutsediplomi programmi ning võimaluse käia selle raames kaks aastat ülikoolis, et õpiharjumus ei kaoks. Koolis käivad nad 2 korda nädalas 4 tundi, teadmiste omandamise järel saavad nad ülikooli diplomi, et nad on selle kava läbinud.
Neile õpetatakse erinevaid oskuseid, et peale programmi läbimist töötada eelkoolides, koolijärgsetes tegevusklubides ja erivajadustega seotud valdkondades nagu näiteks eneseesindamine. Kaasamine on olnud saavutatav õppekava ja õpitulemuste kohandamisega õpilaste individuaalsetele vajadustele, paindlikele õppemeetoditele ning koostööle õppejõudude, programmikoordinaatorite, üliõpilasmentorite ja diplomiõppes olevate üliõpilaste endi vahel.

Sisuliselt kvalifitseerub see ju rahvaülikooliks?

Täpselt. Toetatakse elukestvat õpet intellektipuudega inimestele, mida ka EVPIT püüab teha ning selleks materjale luua. Oma inimestest hoolimine on Islandil oluline väikese rahvaarvu pärast,
nagu meilgi Eestis!
Üle terve Islandi on loodud kaitstud töökeskkondi puuetega inimestele, kus arvestatakse inimeste eriliste vajadusega erinevatel tasanditel. Näiteks autistid ja raskema puudega inimesed, kes ei saa teistega koos töötada, saavad töötada töövälisel ajal. Nad tulevad tööle koos oma tugiisikuga,
võtavad võtmekarbist võtme, ja teevadki oma tööd täpselt siis, kui tunnevad, et tahavad ja saavad – kasvõi öösel. Samuti on võimalik võtta töötamisest pausi – näiteks kuu või kaks ei käi, siis tullakse tagasi, seda ilma arstitõendita. Üheltki teenuselt neid eemal oleku tõttu maha ei võeta (nagu meil hetkel korraldus on) – erivajadustega inimestel ongi erilised vajadused. Igale inimesele lähenetakse Islandil individuaalselt.
Individuaalne lähenemine tähendab ka seda, et ühiseid tegevusi on neil vähem kui meil.
Veedetakse küll koos vaba aega, näiteks käiakse ujumas, aga nii, nagu me näiteks Tugiliisus teenusekasutajatega koos tegevusi teeme – et läheme koos uutesse kohtadesse, rahvarohketele üritustele, oleme avatud ühiskonna liikmed ja kasutame linna ning kogukonna poolt pakutut – neil ei ole. Sellest on kahju! Inimese osalus ühiskonnaelus on meie arvates tähtis!

Kas teil islandlastele ka midagi õpetada oli?

Islandlaste jaoks on Eesti väga innovaatiline digiriik. Kuna oli kohalike omavalitsuste eelvalimiste aeg, siis me näitasime, mismoodi meil e-valimised käivad. Kuidas ID-kaart käib pessa ja kuidas pin-koodi vajutada. Mina andsin oma hääle ID-kaardiga, Anne tegi seda mobiili-ID-ga. Islandlased olid väga üllatunud: kas nii ka saab?
Tutvustasime Tugiliisu poolt projekti raames välja töötatud erihoolekande teenuste aruandlusprogrammi Headview (peavaade). See on meie organisatsioonisisene aruandlus, kus on kirjas Tugiliisu kliendid ja töötajate igapäevased tegevused. Programm tuletab meelde, millal teenus läbi saab, mida vaja teha on, millal on kellegi sünnipäev või ID-kaardi kehtivuse lõpp jne. See lihtsustab töötaja tööd, kuna ei pea pidama „ürgaegset“ arvestust Excelis või paberil, iga kuu lõpus on teenuste kuuaruandeid lihtne välja printida. Asekantsler pildistas meie Headview’d ja tahtis sellest rohkem teada saada.
Mina arvan, et teineteiselt on meil veel nii mõndagi õppida ja kindlasti meie koostöö jätkub. Islandlased avaldasid soovi ise mõne aja pärast Eestisse vaatama tulla, mismoodi meil siin asjad käivad.

Mis sellel reisil kõige rohkem üllatas?

Mind üllatasid ja inspireerisid need inimesed, ökokülas Sólheima juht Hallbjörn V. Rúnarsson, kaitstud töös SmíRey juht Sigurbjorn Bjornsson – nad on nii vahetud, nii avatud, hästi motiveerivad. Sa näed, et nad hoolivad, ja et ükskõik, missugune raskus ette ei peaks tulema, ei jäta nad jonni, vaid lähevad, kuni raskused on võidetud. Näiteks ökoküla juhatajal oli tegelikult vaba päev, ta tuli oma vabast päevast meiega kohtuma!
Silma torkas väga sõbralik ja vahetu organisatsioonide koostöö omavalitsuse ja ministeeriumitega.
Hästi palju ideid tekkis, saime kõvasti inspiratsiooni, mida oma organisatsioonis teha ja kuidas tulemuslikumalt teenuseid korraldada.