Vaimupuu leiab, et Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sulgemine on töövõimereformi eesmärkidega räigelt vastuolus.

„Töövõimereformi eesmärk on luua vähenenud töövõimega inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ning leida koht tööturul. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et ühiskond vajab iga inimest ning osalemiseks tuleb luua võrdsed võimalused.“
(Sotsiaalministeeriumi pressiteade: „Töövõimereformi eesmärk on vähendada vaesust ja väärtustada iga inimese oskusi“ 10.06.2014)

Intellektipuudega noortel on vähe valikuid. Suurem osa neist jääb pärast põhikooli (lihtsustatud või toimetuleku õppekava) lõpetamist lihtsalt koju istuma, üksikuid toetavaid teenuseid saades, ilma igasuguse väljavaateta oma elu ise elama hakata – sest kohti sobivates haridusasutustes on vähe ning erivajadusega ja kogemusteta töötajat ei vaja mitte keegi. Kui just mingit imet ei juhtu, on need noored sunnitud kogu oma elu elama abivajaja rollis ja vaesuses. Nii palju siis kaasamisest ja võrdsetest võimalustest.

Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis käivad teiste seas ka erivajadusega noored. Nad õpivad lihtsamaid töid, et tulevikus tööd leida ja ise oma eluga hakkama saada. Õppetöö kestab paar aastat. Selle aja jooksul õpivad noored lisaks kooliprogrammile ka elu ennast: nad on vanematest eemal ja suhtlevad eakaaslastega. See etapp on oluline iga inimese sotsiaalseks arenguks, sõltumata erivajadusest. Mine tea, ehk on sotsiaalse suhtlemise osa koolis ehk olulisemgi kui õppetöö?
Kindlasti annab lisapunkte kooli asukoht: vana mõisapark ja linnakärast puutumata küla.

Vana-Vigala erivajadusega noortel on potentsiaali jõuda avatud tööturule, nagu neilt ootab töövõimereform. Vaimupuu võib seda kinnitada: koos õpetaja Liina Kikasega on nad suurepärane lihtsa keele testijate meeskond! Nad mitte ainult ei testi arusaadavust, vaid on ka ise sobivamaid väljendeid välja pakkunud! Paljud Vaimupuu tuttavad noored on selle kooli lõpetanud ja edukalt oma tööelu alustanud.

Seega võetakse Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sulgemisega võimalus haridust saada just nendelt, kes riigile maksumaksjatena kasu võiksid tuua.

Vaimupuu leiab, et valitsus ja ministeeriumid võiksid tõusta oma ülesannete kõrgusele ning mõelda välja sellised lahendused, mis vihma käest räästa alla ei viiks ning mis olemas olevate reformide ja seadustega vastuollu ei läheks. Intellekti ja intelligentsi tase peaks neis supermajades ju olema kõrgem kui sotsiaal- ja päevakeskustes? Loogiline oleks oodata, et „ülalt alla“ saabuksid sõnumid, mida tõsiselt võtta, millest õppida ja lihtsurelikuna eeskuju võtta. Kahjuks pole tähtsate nägude taga midagi, millega eeskujuks olla. Laenud ja nõrgemate koorimine ei näita ju majanduslikku mõtlemist! Pigem vastupidi: arvukad kohtutäiturite nõuded näitavad, et laenuvõtmisega saavad ka intellektipuudega inimesed väga hästi hakkama. Kuidas päriselt kokku hoida ja piskuga läbi ajada, osatakse õpetada igas päevakeskuses, sest seal käivad inimesed, kelle jaoks on kokkuhoid ainuke võimalus ellu jääda. Ehk on aeg, et otsustajad hakkaksid päriselt erivajadustega inimesi kuulama?
Ja mitte ainult ligipääsetavuse küsimustes. Ja kohe kindlasti mitte ainult memode või Exceli tabelite jaoks.

Erivajadustega inimeste toetamise sildi all toimub pidevalt igasugu reforme ja muudatusi, kus suurem osa rahast kulub ümberkorralduste tegijaile. Ilmselgelt saaks paremaid tulemusi raha suunamisest otse sihtgrupile. „Heaks“ näiteks on seesama töövõimereform, mille tulemusi esitleti üle-eelmisel kevadel: arvutuste alguseks oli valitud aasta 2016, sest siis sai Exceli tabelis näidata, et reform jõudis nibin-nabin omadega rahaliselt plussi. Ometi tehti kulutusi sellele juba mitu aastat varem ning sisuliselt oleks piisanud vaid mõnest muudatusest: luua koolitusvõimalused ja toetavad teenused inimestele, kes erivajadusest hoolimata koolis käia ja tööturul osaleda tahavad; teha tuntavaid maksusoodustusi kõikidele tööandjatele, kes erivajadusega inimestele tööd annavad, ning kompenseerida kõik renoveerimistööd, mis on seotud koolimajade ja töökohtade ligipääsetavusega. Oleks ära jäänud igakuine inimeste solgutamine töötukassa vahet, kus ainus, mida saadakse, on kinnitus niigi kurvastavale faktile, et ei olda piisav: sobivat tööd ju ei pakuta. Aga ilmselt pakkus kogu süsteemi pea peale pööramine palju rohkem põnevust (ja tasustatud koosolekutunde). Mis sest, et reformi täpsest olemusest ei saanud mitu aastat aru isegi need, kes seda ellu pidid viima. Segadusi puude raskusastme tuvastamisel ja töövõime hindamisel ei ole mõtet mainidagi. Ja neid projekte, mis kestavad lühikest aega ja mille järel ei tea keegi, mida seal kaasatud inimestega edaspidi peale hakata, samuti mitte.

Koolide sulgemine ükskõik kus on väga vale otsus väga mitmel põhjusel. Selliste otsuste „viljad“ küpsevad kibedaks aeglaselt, kuid neid „sööma“ peame me kõik, ühel või teisel moel. Erivajadusega noorte õppimisvõimaluste vähendamine või noorte linnakoolidesse ümberpaigutamine on aga lausa kuritegu.