Kuna koroonaohu tõttu jäid ära kõik tänavused kaugemad reisid, otsustasime Vaimupuu toimetusega ise natuke ringi sõita ja vaadata, mis toimub naabrite juures.
Kolm ööd ööbisime Sigulda hotellis, suursuguses hoones, mis on ehitatud juba 1889. aastal, kui siia ehitati Riia-Peterburi maantee. Vana ja väärika ajaloo hõngu on Siguldas tunda igal sammul.
Eriti on seda tunda mõni kilomeeter eemal asuvas Turaida lossis, mille ajalugu on seotud traagilise armastuslooga, kus neiu laseb end pigem tappa, kui et abiellub kellegagi, keda ta ei armasta.
Lossi väljapanekutes leiab väga palju tuttavat – Eesti ja Läti rahvakunstis on palju sarnaseid jooni.
Aga ka hoopis uuemaid tuuli saab Siguldas tunda – siinsamas on seikluspark Tarzāns, kus tegevust leidub ka erivajadusega inimestele. Paar kilomeetrit Riia suunas asub Aerodium. See on atraktsioon, kus saab instruktori saatel hõljuda tugeva õhujoa kohal. See on ilmselt kõige lähedasem kogemus päris lendamisele! Soovitan proovida – väikesed eneseületamised teevad vaid tugevamaks.
Lisaks on see uskumatult lõbus!
Avastasime, et Põhja-Läti on peaaegu samasugune, nagu Lõuna-Eesti, ainult et veelgi ilusam!
Ka süüa tehakse Lätimaal väga hästi – mitte üheski söögikohas ei pidanud me pettuma.
Kuna juba Lätis olime, külastasime ka selle pealinna. Käisime Läti Rahvusmuuseumis, mille ette on püstitatud eriti moodne kuju. Sellega näidatakse toetust meditsiinitöötajatele, kes praeguses viiruseohus peavad kõige raskemat tööd tegema.
Juba 2013. aastast on meil soojad suhted Läti erivajadustega inimeste organisatsiooniga „Nāc līdzās!“ (tõlkes „Tule kaasa!“). Seekord kutsus selle juht Sarma Freiberga meid kohvikusse RB Café Riia kesklinnas, mis avati 2019. aasta suvel.
Moekas, suurepärase kohvi ja ülimaitsvate küpsetistega kohvik näeb välja kui tüüpiline trendipaik. Eriline on siin see, et siin töötavad erivajadusega inimesed. Kohviku turundusjuht on meie ammune tuttav, hõbehäälne Diana Ponaskova, kes laulis Vaimupuu fotokonkursi lõpuüritusel aastal 2013 Solarise Keskuses. Diana töötab kohvikus iga päev 7-8 tundi, mõnikord isegi kella 11-ni õhtul. Ta suhtleb vabalt nii läti, vene kui ka inglise keeles ja kui vaja, teenindab ka külastajaid.
RB Café on sündinud tänu Euroopa Fondi projektile, millega toetatakse alustavat erivajadusega inimeste ettevõtet viis aastat. Viie aastaga peab iga ettevõte endale jalad alla saama, et ise end ära toita. Kuna projektist rahastatakse ka töötajate palgad, on see päästnud RB Café koroonakriisist, sest külastajaid on võrreldes aasta tagusega tunduvalt vähem. Kohvik on siiski väga populaarne. Tundub, et riialased ei võõrasta oma erivajadusega inimesi.
Vaimupuul on kahju, et Eestis pole erivajadusega inimeste kohvikud kusagil käima läinud, kuigi algatusi on olnud mitmeid. Õnneks on meil toredaid asutusi, kus osatakse hinnata erivajadusega inimeste töökäsi, aga toimetusele pole teada ühtki kohvikut, mis just erivajadusega inimestele spetsialiseerunud oleks.
RB Café’st on juttu ka Johannes Tralla Riia-teemalises saates, kus Diana räägib kohvikust pikemalt.
Kaks tundi kohvitassi taga möödusid imekiiresti. Sellest hoolimata jõudsime paika panna suured plaanid, mida teha koos oma Läti sõpradega, kui nad meile sügisel külla tulevad. Paraku tõi sügis kaasa uue koroonaohu ja külaskäik otsustati edasi lükata. Loodame kohtuda kevadel, kui taas lootust vabamalt liikuda!
