Paar kuud tagasi vahetus Eesti Vabariigi Valitsus.
Vaimupuud huvitavate teemadega tegeleb nüüd
meie uus sotsiaalkaitseminister
Signe Riisalo.

Palun tutvustage ennast.

Mõned aastad tagasi ületasin 50 aasta maagilise piiri, tunnen ennast rahulikult ja kindlalt. Selle kindluse eest võlgnen tänu vanematele, kes pakkusid turvalise ja toetava lapsepõlve kolmele tütrele. Minul endal on kaks last, täiskasvanud poeg ja põhikooliealine tütar, kes mulle rõõmu pakuvad. Juured on mul Kalamajas, kus elas juba minu vanaema vanaema ja seal elan praegugi. Mul on sotsiaaltöö-alane haridus ja olen alates 1993. aasta veebruarist töötanud lastekaitse ja hoolekande valdkonnas.

Kui suur on Teie pere? Kuidas jagate ennast pere ja töö vahel? Kuidas veedate oma vaba aega?

Peresuhted on tihedad ja toetavad, vanemate ja õega olen telefoni teel kontaktis igapäevaselt ja kord nädalas külastan ka vanemaid. Viiruse tõttu nüüd küll lund loopides ja õues. Tütar on jõudnud ikka, kus soov iseseisvuse järele järjest suurem, kuid koos meeldib meile olla. Vaba aega on järjest vähem, kuid püüan leida aega suusatamiseks ja suvel purjetamiseks, suvel kulub aeg ka Matsalus suvekodus toimetamiseks.

Kas olete kunagi kahetsenud, et astusite poliitikasse?

Ma liitusin Liberaaldemokraatliku Parteiga 1990. aastal, sellest on nüüdseks saanud tänane Reformierakond. Poliitiku karjäär ei ole minu jaoks olnud eesmärk omaette. Minu teekond ja siht on seotud sotsiaalvaldkonna arendamisega, poliitika on sellel teekonnal pigem vahend. Siiski ei ole kuulumine Reformierakonda juhuslik, vaid teadlik valik. Liberaalne maailmavaade on mulle omane ja see on ka positsioon sotsiaalvaldkonda arendades. Inimene on oma elu peremees ja valikutes vaba, riik peab looma toetava keskkonna, pidades silmas haavatavamate huve.

Milliseid väljakutseid ootate uuelt ametilt? Mida soovite kõige enam ära teha?

Kõige täpsem vastus ja ka ausam oleks lugeda ette Vabariigi Valitsuse tegevusplaan ja Valitsuse 100 päeva plaan. Aga kui tuua siia valik, siis nimetan pensionide erakorralise tõstmise ja erivajadustega inimeste teenuste korraldamise, mis osaliselt peitub pikaajalise hoolduse ennetamise ja vähendamise ning omastehoolduse teemade sees.

Olulisemaks pean aga endale seatud eesmärki teha muudatusi teadmispõhiselt ja tihedas koostöös kõigi osapooltega, eeskätt inimestega, kelle jaoks lahendusi otsitakse. Koostöö valdkondade vahel peab kasvama integratsiooniks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna vahel.

Millised on Teie kogemused intellektipuudega inimestega?

Lapsena mängisime maal sohvoosi karjasega, kes oli eriline ja tore inimene. Laiemas pereringis on samuti kogemus noore südamliku neiuga, kes püüab oma elu iseseisvalt korraldada.
Tööalaselt olid esmased kokkupuuted 90-ndate alguses toonastes lastekodudes, aga aastate jooksul sotsiaalvaldkonnas töötades on neid kontakte olnud erinevaid. Siiski ei ole ma töö tõttu pidevalt olnud kontaktis intellektipuudega inimestega.

Kas ja kui oluline on Teie jaoks ligipääsetavuse teema?

Ligipääsetavus on minu jaoks horisontaalne valdkondi läbiv teema, kuniks kõik seda nii ei näe, vajab teema eestvedamist nende poolt, kes on enam informeeritud. Siin on suur roll koostööpartnerite teadlikkuse tõstmisel koos ministeeriumiga. Minu peamine ülesanne on sisustada ligipääsetavuse laiemat konteksti ja muuta see kõikide valdkondade (loe ministeeriumide) südameasjaks, teemat koordineerides.

Milline on Teie nägemus puuetega inimeste olukorrast ja töövõimereformi tulemustest Eestis?

Usun siiralt sellesse, et igaühel on õigus maksimaalsele võimetekohasele eneseteostusele ja seda ka tööelus. Ühiskonna avatus erisustele on suurenenud, aga ei ole kaugeltki veel selline, millest unistaksin. Töökohtade loomine vähenenud töövõimega inimestele on jätkuv väljakutse, aga usun, et tugi inimestele ja tööandjatele on meid sammukese edasi viinud. Rollijaotus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel takistab inimese tervikvajadustega tegelemist, kuid seda on võimalik parandada.

Kuidas hindate puude raskusastme määramist? Kas seda saaks paremini teha? Kuidas?

Palun mind mitte valesti mõista, aga inimene ei vaja puuet, vaid asjakohast ja õigeaegset abi, mis vastab tema abivajadusele. Kui midagi on vaja „määrata“, siis eelkõige inimese abivajadust, sealhulgas kõrvalabi vajadust ja kui selle kaudu saab ka puude raskusastme tuvastada, ongi kõik hästi. Oluline on, et vastavalt hinnatud abivajadusele ka sobilik abi inimeseni jõuaks, olgu see riigi või kohaliku omavalitsuse teenus või toetus või muu hüve.

Meediasse on jõudnud mitmed lood, kus puue on ära võetud (või on seda vähendatud) ka lastelt, kellel see varem oli. Näiteks diabeedi korral. Kas peate sellist olukorda õigeks? Mida peavad tegema vanemad, kui nad leiavad, et otsus on vale?

Tagant poolt alustades, õigusriigile kohaselt, kui inimene ei ole haldusotsusega rahul, siis saab seda vaidlustada. Nüüd sisuliselt, ei ole võimalik anda üldist hinnangut puude määramise või määramata jätmise kohta nagu ka raskusastme tuvastamise kohta. Iga inimest tuleb hinnata tema igapäevakeskkonnas ja sellest lähtuvalt hinnang anda. Olles suhelnud puudega laste vanematega, siis kõigi puhul on üks ühine soov – asjakohane abi, sealhulgas riigi tähelepanu ja tugi puhkusepäevade ja toetuse kaudu. Sõltumata diagnoosist ja vanusest on ikkagi oluline vaid asjakohane abi. Õige on pakkuda vajalikku tuge ja abi ning see ei pea olema seotud puude raskusastmega. Täna on see enamikel juhtudel nii, kuid eranditega, sealhulgas suure abivajadusega laps on õigustatud rehabilitatsiooni teenust saama ka siis, kui tal puuet ei ole tuvastatud. Samuti on õigus puudega lapse toetusele teatud diagnooside olemasolu alusel ilma puude tuvastamiseta. Süsteem ei ole täna terviklik ega ka mugav või vajadustele vastav. Tööd ja muutusi tuleb teha palju,
et jõuda olukorda, kus iga laps ja vanem saavad ennast tunda hästi ka lapse erivajaduse korral.

Kas Teil on ideid, kuidas parandada puuetega inimeste rehabilitatsiooni teenust?
Hetkel on liikumispuudega inimestel võimalik saada peamiselt psühholoogilist nõustamist,
ent äärmiselt vajalikku füsioteraapiat (ujumine, massaaž jne) peab lisaks taotlema hoopis perearsti kaudu ja paljud seda ei tea. Riigi poolt eraldatakse inimestele suured summad, mis „kaovad“ plaani kirjutamise käigus kuhugi ära, lisaks kulub suur osa rahast nt taastusravi puhul hoopis majutusteenusele, mitte otseselt teraapiale.
Kuidas ja kas plaanite seda olukorda parandada?
Kas plaanite olukorra parandamisse kaasata ka puuetega inimeste esindusorganisatsioone?

Kui ma varem rääkisin koostööst, siis nüüd tahaks rääkida integratsioonist. Sotsiaal- ja tervishoiuteenused, lastel ka hariduse tugiteenused, peavad olema seostatud ja toetama üksteist. Tänase rehabilitatsiooni süsteemi osas olen väga kriitiline ja seda tuleb põhjalikult muuta.

Kas ja kui palju Te plaanite kaasata oma töösse puuetega inimeste organisatsioone? Kui oluline on Teile kaasamine?

Pikaaegse ametnikuna on kaasamine omandanud ehk vale alatooni, see on midagi, mida PEAB tegema. Koostöö on töötamise viis, milleta ei ole võimalik jõuda osapoolte ootustele vastavate lahendusteni ega ka mõistlike kompromissideni. Koostöö on võrdsete vahel, võrdsetel alustel.
Nii, et mina eelistan koostööd.

Millisena näete Eesti puuetega inimeste elu kahe või viie aasta pärast? Millised võiksid olla suurimad muutused?

Kaks ja ka viis aastat on lühike aeg süsteemsete muutuste läbiviimiseks ja viljade nautimiseks.
Aga teel olemine helgema tuleviku poole on peamine. Ma usun, et jõuame olukorda, kus suudame abi pakkuda inimese elukoha lähedal paindlikult, valdkondlikke barjääre lõhkudes ja bürokraatiavabalt.

Mitmed MTÜd tegutsevad toetuste abil. Hetkel on hasartmängumaksu laekumised madalad, mistõttu on peatatud ka toetuste projektide vastuvõtt. Mida plaanite teha, et sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingud ei lõpetaks rahapuuduse tõttu tegevust? Kas on plaanis leida mingeid alternatiivseid rahastamise võimalusi? Missugustest allikatest rahastatakse sotsiaalprojekte teistes Euroopa Liidu riikides ja kas võiksime mõnest neist eeskuju võtta?

Riskides taas kord ebapopulaarsusega või valesti mõistmisega, pean ütlema, et hasartmängumaksu madalal laekumisel on põhjused ja need on samad, mis töötuse kasvul, ettevõtete sulgemistel, koondamistel jne. See on COVID 19 põhjustatud kriis nii tervishoius kui ka majanduses. Oleks vastutustundetu lubada, et kõik organisatsioonid saavad jätkata samade riigipoolsete toetustega, ilmselt ei saa, nagu ka mitmed ettevõtted peavad oma uksed sulgema. Täna oleme olukorras, kus riigi eelarves tuleb kokku hoida ja tegevusi planeerida välisvahendite toel. Palun kõigil kannatust üle elada kriisi järgmised etapid, mis peale tervisekriisi lahenemist majandust puudutavad. Loodame, et rahavood taastuvad ja neid on võimalik paremini planeerida.

Millest Te unistate?

Ma unistan sellest, et igaüks saaks ja julgeks unistada ning et igaühel vähemalt mõni unistus täituks.

Mida soovite Vaimupuu lugejatele?

Soovitan olla julge, uudishimulik, unistada suurelt ja tegutseda targalt! Hoidke ennast ja lähedasi.
Ja ärge unistage lahket pilku või sõna ka võõrale, sest see on andjale väike, aga saajale suur asi!

Vaimupuu tänab!