33-aastane Kristjan Lume on ilmselt tuttav kõikidele võrukatele. Teda võib tihti kohata erinevatel üritustel, kus ta pakub, et võib inimestest šarži joonistada.
Kristjan on šarže joonistanud palju. „Terve kelder on neid täis!“ muigab ta.

Joonistama sattus Kristjan juhuse läbi, 2000. a suvel, 13-aastase poisikesena. Maal vanaema-vanaisa juures igavledes sattus talle kätte Maaleht, kus oli šarž Rein Ruutsoost.
Kristjanit köitis selline joonistamisstiil ning ta joonistas selle maha. Tavalisele printeripaberile. Onupoeg oli sarnasust nähes üllatunud: „Täpselt Rein Ruutsoo!“ ja ostis Kristjanilt joonistuse
5 krooni eest ära. Samal aastal nägi Kristjan vanaisa õe juures esimest korda elus Hugo Hiibuse joonistatud šarži, mis rippus raamituna seinal. Vanaema selgitas Kristjanile, mis on šarži ja joonistuse vahe.
Nüüd hakkas Kristjan šaržide vastu tõsisemat huvi tundma. Ta kogus ja joonistas maha Maalehes ilmunud šarže, peamiselt Valdek Alberi omi. Kuna kodus käis Postimees, jätkas Kristjan Postimehes ilmunud portreefotode ja isegi Postimehe töötajate fotode maha joonistamisega. Kristjani stiiliks oligi tollal rohkem portreejoonistus, mitte šarž.
Enne euro tulekut jäädvustas Kristjan Eesti krooni paberrahadel kujutatud Eesti suurkujude portreed.

Hugo Hiibuse suurim fänn

2011. aastal toimus Kristjani elus suur muutus. Ta nägi televiisorist Hugo Hiibust, kes tutvustas oma äsja ilmunud raamatut „Piibu ja pliiatsiga“ ning rääkis šaržidest.

„Siis ma otsustasin teha elus kannapöörde ja hakata Hugo Hiibuse fänniks,“ ütleb Kristjan.
Pärast seda on Kristjan ka ise neli korda Hugo Hiibusega kohtunud. Vanameister on
Kristjanist neli šarži joonistanud, neist kaks värvilist ja üks üsna pisikeses formaadis.

Sel sügisel suri Kristjani iidol Hugo Hiibus 90-aastaselt. „Austan Hugo Hiibust väga, sest tal oli professionaalne oskus teha šarže,“ ütleb Kristjan. Ka tema enda joonistustes on tunda Hugo Hiibuse stiili. Kristjan kaunistab oma šaržid oma kaubamärgi, logoga. See on rõõmus, lihtne ja
meeldejääv. Selle logo valis Kristjan endale 2007. aastal, kui tal hästi minema hakkas.
Oli Sea aasta ning sellepärast valiski Kristjan sea kärsa.

Usub inimestesse

Kristjan on terve oma elu Võrus elanud. Praegu elab ta koos vanematega ja käib Maarja Külas kaitstud tööl, tehes seal põhiliselt puutööd ja välitöid. Ta on lõpetanud Võrusoo Põhikooli kergendatud õppekava järgi ja Vana-Antsla Kutsekeskkooli puhastusteenindaja erialal. Praeguseks pole enam kumbagi kooli olemas.

Kristjani elufilosoofia on lihtne. „Pean kõigist lugu, kes minuga sõbralikud on, aga neid, kes on ebaviisakad, väldin,“ räägib ta. „Väga palju on ju häid inimesi – palju neid halbu ikka on. Võru on rahulik koht, enamik on siin sõbralikud ja toredad. Mõned napsised saadavad mind sinnasamusesse, kui šarži pakun.“

Võru inimestele võib Kristjan tunduda amatöörina, ent tal on olnud juba mitu näitust. Mööduva aasta jaanuaris olid tema tööd väljas Võrumaa Keskraamatukogu konverentsisaalis, suvel aga oli tal isikunäitus Tartus Lutsu Raamatukogus.

Kristjan kasutab alati igat võimalust, et joonistada. Vaimupuu Suvekoolis oli šarži tahtjatest Kristjani kõrval lausa järjekord!

Tehnikahuviline lapsepõlvest saadik

Kristjan tunnistab, et vanematest, vanavanematest ja onudest on talle elu jooksul palju
abi ja tuge olnud. Suved veedab ta tavaliselt vanemaid suvilas aidates ja sõidab palju
jalgrattaga. Kristjani suureks kireks on aga ATV-d. Neist võib ta rääkida palju.

Oma esimese ATV sai Kristjan 2001. aastal. See oli laste ATV, 50 cm3 mootoriga Suzuki,
seejärel 150 cm3 Hiina päritolu, samuti laste ATV. Täiskasvanute ATV-d algavad 300 cm3-st
kuni 1000 cm3-ni välja. Kristjani onul on Can-Am Outlander Bombardier 650xt ja ta on lubanud
ka Kristjanil sellega sõita.

ATV-d ei ole odavad. „Hiina ATV-de hinnad algavad 400 eurost, aga korralikud Jaapani omad maksavad sõltuvalt suurusest 7500 – 16 900 eurot,“ teab Kristjan. Ta kirjeldab pikalt ATV-de
erinevusi, kaalu ja otstarvet. Tema fakti- ja numbrimälu on hämmastav!

Millest unistab noormees, kelle elu mõtteks on šaržid?

„Tahaks elada 88-90aastaseks ja vanas eas ikka veel šarže teha,“ mõtiskleb Kristjan.
Ta on kindel, et kasutab eluaeg šaržide joonistamisel harilikke pliiatseid ja markereid,
nagu praegugi.
Kristjan tunnistab, et kardab surma, kuna on kuulnud, et inimestel on vaid üks elu.
„Ma ei taha igavikku minna!“
Aga lähemad plaanid?
„Pruuti veel ei ole ja muidugi tahaks, 25-30 aastast ilusat Võru naist. Tüdruk peaks olema
aus, tal peaksid olema autojuhiload ja pikad juuksed – juuste värv ei ole oluline.