Töövõimereform on kestnud peaaegu 7 aastat. Selle eesmärk on luua võimalusi vähenenud töövõimega inimestele avatud tööturul, see tähendab – aidata igati kaasa, kui erivajadusega inimene tahab ja suudab teha tööd, mille eest saaks ka tasu.

Vaimupuu meeskonnaliige, fotokonkursi koordinaator JANAR PETERSON ei ole intellektipuudega, pigem vastupidi – tema töö just tõsist ajutööd nõuabki.


Janari takistuseks tööle saamisel on olnud hoopis ratastool, kuhu noormees sattus pärast rasket õnnetust 14-aastaselt. Praegu on Janar leidnud endale sobiva töö ja oli nõus rääkima Vaimupuu lugejaile oma kogemustest tööle saamisel.

Vaimupuu on kindel, et alljärgnevast intervjuust leiavad mõtlemisainet nii vähenenud töövõimega inimesed kui ka tööandjad, kes kõhklevad, kas võtta tööle erivajadusega inimene või mitte.

Palun kirjelda oma haridusteed.

7. klassini käisin tavakoolis, pärast õnnetust tuli koduõpe – tavaline algharidus. Sain aru, et midagi füüsilist ma tulevikus teha ei saa. Tädimees tegeles IT-ga, vaatasin kõrvalt ja sain sellest pisut aimu. IT tundus põnev, lisaks oli see miski, millega hakkama saaksin. Hakkasin vaikselt ennast sel alal harima.

Seejärel õppisin Astangul 3 aastat tarkvaraarendust. Mõistsin kiiresti, et kuigi mu hinded olid head, polnud sealt saadud teadmised piisavad, et tööturule saada. Füüsiliselt tervel inimesel ehk isegi oleks võimalik. Käisin isegi tööintervjuudel, aga pärast abivajaduse selgumist lõppesid küsimused kiiresti ära. Öeldi: „Me võtame ühendust!“ – Keegi ühendust ei võtnud.

Otsustasin tarkvaraarendust edasi õppida. Sain sisse Tallinna Tehnikaülikooli, aga seal kohal käimine oli keeruline. Ei olnud nii, nagu Astangul, et sõidad üle koridori ja oledki kohal. See kõik võttis nii palju energiat, et õppida ei jõudnudki. Pärast 1. semestrit tulin ülikoolist ära ja otsustasin tööd otsida.
See ei läinud nii lihtsalt, nagu arvasin.

Kui kaua oled järjest pidanud olema kodune, kui Sul pole olnud ei kooli ega ei tööd?

Sellist aega polegi mul olnud, kus ma üldse mitte midagi pole teinud.

Kui otsisin tööd, tegelesin ikka tarkvaraarendusega edasi, enese harimise mõttes – võtsin internetist kursuseid.

Tööotsimise aega oli natuke üle aasta. Kandideerisin umbes 20 töökohale. Motivatsioonikirjade kaust oli päris suur! Kandideerimised jõudsid 2 vestluseni, mis minu abivajadusest edasi ei jõudnud.

Siis ütles mu tädi, et tema töökaaslase sugulase äripartneril oleks ehk mulle midagi pakkuda. Intervjuu kestis ehk 3 minutit, mitte rohkem. Küsiti, mis ma teha tahan ja mida ma teha oskan.
Mõni kuu hiljem kutsutigi praktikale.

Praegu pean väga tänulik olema, et ma ei saanud kuhugi mujale tööle, sest ma kandideerisin ikka päris huvitavatesse kohtadesse – näiteks telefoni-klienditeenindajaks. See oleks ikka päris hull olnud, selline töö mulle ikka üldse ei meeldiks, aga tööle oli ju vaja saada. Ei olnud väga valida.

Millega peab tööandja arvestama, et liikumispuudega inimest tööle võtta?

Üldised ligipääsetavused peaksid olema igas büroohoones elementaarsed, mitte, et teeme siis, kui võtame tööle abivajadusega inimese. Vanades majades on rohkem vigu, tihti on näiteks kaldteed vale nurga all. Kui kontoris on tänapäeva nõuetele vastav lift ja inva-WC, siis väga palju lisatingimusi vaja ei olegi. Minul oli erilisematest asjadest vaja üles-alla tõstetavat lauda, nüüd aga on kõigil kontoris sellised.

Töötukassa aitab samuti kontoreid kohandada. Kuna meil oli kõik hädavajalik olemas, lasime panna ukse, mida saab puldiga avada, et oleks lihtsam – näiteks talvel. Algul olin ma skeptiline, sest see uks pandi garaaži, keldrisse. Ma polnud kindel, kas ma ikka hakkan keldri kaudu käima, aga pärast, kui käima hakkasin, oli sellest kasu küll. Keegi teine ei pidanud mulle välisust avama, kõigil oli lihtsam.

Mis oli kõige suurem takistus Sinu varasemal tööle asumisel?

Ehk ei olnud mu teadmised nii head, kui vaja, kuigi arvan, et enamusel äsja gümnaasiumi lõpetanutel ongi taolised teadmised. Mul polnud ka kontoris töötamise kogemust, töövestlusel võiski jääda mulje, et ma ei tea kontoritööst ega tööl käimisest üldse mitte midagi.

Ilmselt oleks abivajadusega inimesel päris hirmutav tööturule minna, kui ta pole nii avatud suhtleja kui mina. Ise ma ei kartnud, kuna mul ei ole ju väga palju abi vaja – keegi aitab jope seljast, käib vetsus kotti tühjendamas, aitab mul köögis sööki soojendada või võtab mind endaga sööma kaasa.
Pidevat abi ma ju ei vaja.

Töötukassa poolt pakutakse küll tugiisikut, aga see on koolitaja, kes õpetab su ametipostil välja, nad ei paku füüsilist abi. Kui on vaja lisaabi, siis tuleb tellida kohalikult omavalitsuselt isiklik abistaja.

Mida kartsid tööle asudes ise kõige rohkem?

Kartsin, et olen aeglane, ehk ei olda rahul mu töötempoga. Seda ei ole vaja karta! Inimesed teavad ju, keda nad tööle võtavad ja sa ei peagi kohe algul kõike teadma. Mulle öeldi: „Pool aastat ei oota me sinult erilist panust, praegu investeerime sinusse. Ära üle hakka mõtlema.“

Kuidas suhtusid Sinusse töökaaslased?

Töökaaslasi on mul vähe, algul olime vaid kolmekesi. Kui mind aga juba tööle oli võetud, siis mingit suhtumist ei saanudki enam olla.

Kas oled mõnikord ratastooli tõttu tundnud sellist suhtumist, et Sind ei võeta ka vaimselt võrdsena?

Ainuke koht, kus olen seda kogenud, on arsti juures – arst pöördus küsimustega minu saatja, mitte minu poole. Eeldaks, et kui üldse kusagil seda kogeda võiks, siis mitte arsti juures, kus on kõik minu terviseandmed kirjas. Varem juhtus seda rohkem, kui olin noorem.

Rohkem on sellist suhtumist, et – „näe, ta on ratastoolis, ma ei tea, kuidas temaga suhelda – ma parem ei suhtle üldse.“

Kui kiiresti tööl käimisega ära harjusid?

Päris palju peab organiseerima ja ette mõtlema asju – kuidas Termakiga sõita ja nii edasi. Peab varem ärkama, et end valmis seada, ja üsna hilja jõuab õhtul koju ka. Kontoris koha peal käimine tähendab, et suure osa päevast oled kontoris, see on üsna suur elumuutus. Kahe-kolme nädalaga oled aga harjunud ja tead täpselt, kuidas ja mis on, tekib rutiin.

Kontoris tööl käimise juures on ka see hea, et sealt on lihtsam kuhugi edasi minna – sa juba oled kodust eemal, oma mugavustsoonist väljas. Kohe töölt lähed Termakiga trenni, teed trenni ära ja siis lähed taksoga koju. Selline ühe hooga tulemine.

Tööandja maksab minu jõusaali eest 40 eurot kuus. Praegu, viirusehooajal, hoian ennast trennist igaks juhuks eemale.

Kas olid esimestel tööpäevadel ka väga väsinud?

Ei, pigem olin põnevil – ikkagi uus kogemus. Selle ärevusega väsimust väga ei tundnudki.

Kas oled rahul, et Sul on töö?

Olen ikka, väga! Ma ei saa öelda, et see oleks olnud minu unistuste töö, aga see on unistuste töökoht!

Kuulumistunne on kõige olulisem. Oled meeskonna osa, teed nendega samu asju, vahel saad nendega niisama kokku – kui muidugi on normaalne töökoht ja töökaaslased. Eneseteostus on oluline – kui ei tee midagi, siis vahel võid tunda end kasutuna, auk elus on liiga suur, vaba aega on liiga palju. Tööl käies on päev planeeritud, saad raha, ja kui töö meeldib, saad ka enda oskusi arendada, ägedaid asju teha.

Praegu olen tööl olnud ligi kaks aastat. Kogemusi ja vastutust on tulnud juurde, ülevaade enda töökohustustest on selgem, ei pea enam nii palju teistelt küsima. Endal on ka hea tunne, kui näed arengut.

Kui palk tõuseb, siis vähenevad toetused.

Jah. Kui teed head tööd, siis võetakse pension ja toetused ära. See on küll nagu korralik karistus selle eest, et oled aktiivne inimene, annad endast parima, käid tööl – põhimõtteliselt pingutad liiga palju.

„Sa ju saad hakkama! Võtame ära sult selle!“ – See võtab inimeselt motivatsiooni maha. Miks siis üldse tööle minna, kui selle tõttu midagi käest võetakse? Kui saad korralikku palka, näiteks 2000 eurot bruto, ei maksta töötukassa toetust üldse. Alles jääb vaid puudetoetus suurusega 53,70€, mis on puudest tulenevate kulutuste katmiseks (rohud, abivahendid jne) selgelt liiga vähe.

Mõnel inimesel ehk polegi abivajadus kuigi suur, nii et kui ta saab oma tööga hakkama, siis see tõesti võib näidata ka tema abivajaduse vähenemist. Aga see mõte, et võtame toetused kõigilt, kes vähegi normaalset palka suudavad teenida, ei ole ka lahendus.

Kas eriolukord on sundinud ka Sind kodus töötama? Kuidas oled lahendanud töökoha oma kodus?

Piisab ju sellest kohandamisest, mis sul nagunii kodus olema peab, et sul oleks mugav elada.

Kas Sinu tööle saamise kogemusest on olnud abi ka mõnele erivajadusega inimesele?

Ma ei tea, aga ikka on tore näha, kui keegi on leidnud tööd. Üks sõber läks poole kohaga raamatupidajaks. Tema abivajadus veel suurem kui mul, aga nüüd töötab ta juba kuus kuud ja talle meeldib. Tööandja on vastutulelik, andis võimaluse ja on ka rahul ilmselt. Tundub, et üldiselt puudega inimeste tööle saamisel asjad paranevad.

Olen mõelnud, et puudega inimesed ei peaks täiskohaga tööl käima, sest see ikkagi võtab neilt väga palju energiat. 75% oleks normaalne, sest puhkamiseks ja taastumiseks on neil rohkem aega vaja.

Minul õnneks on „liiga“ hea töökoht – saan ka pikali olles oma tööd teha. Aga mul on abivajadusega tuttavaid, kes töötavad telefoni-klienditeenindajatena – istuvad arvuti taga telefoni otsas, samas asendis, 8 tundi järjest ja 5 päeva nädalas. Nad on väsinud, hiljem on neil väga raske taastuda. Inimestel on ju vaja kodus ka oma asju teha ja nii ei jõuagi lõpuks taastuda. Usun, et neli päeva nädalas oleks juba väga-väga suur pluss ja finantsiliselt ei oleks ka veel väga suur kaotus.

Missuguseid kogemusi on andnud Sulle Vaimupuu fotokonkursi projekt?

See on väga kõvasti arendanud minu suhtlemisoskust. Varem polnud ma eriline helistaja, aga nüüd oli suhtlemist nii palju, et vestluste kiirendamiseks kasutasin e-maili asemel telefoni. Organiseerimisoskust olen ka juurde saanud. – Kõik kogemused annavad midagi juurde!

Mida soovitad erivajadusega inimestele, kes kõhklevad, kas minna tööturule?

Soovitan kõigil tööturule minna. Põhiline on see, et sa pead ise minema, kui sa tahad tööd teha. Väga harva juhtub, et keegi tuleb ja pakub. Kui ise sinna välja ei lähe, siis neid võimalusi väga ei kipu tulema. Võiks algul proovida poole kohaga midagi teha, ei pea mõtlema, et lähen kohe 40 tundi nädalas tööle ja käingi tööl ainult.

Tihtipeale ongi erivajadusega inimestel mureks, et nad ei tea, mida tahavad teha või millega hakkama saavad. Need töökohad, kus oskused ja soovid pole olulised, nõuavad aga füüsilist koormust ja täiskohaga tööl olemist.

Tööandjatele soovitan kindlasti, et olge avatud suhtumisega ja andke inimesele võimalus ennast tõestada, selleks sobib hästi töötukassa poolsed tööandjat toetavad teenused „Tööpraktika“ ja „Minu esimene töökoht“ ning SKA poolt Sotsiaalmaksusoodustus.

„5 minutit lisatööd paarile inimesele päevas!“
Eerik Kivistik, Callista Software tegevjuht,
Janari tööandja

Kuidas Janarist teada saite?

2019. aasta algul võttis minuga ühendust mu partnerettevõtte juhi naise sõbranna, küsis, kas meil oleks huvi kohtuda ühe poisiga, kes on natukene IT-d õppinud ja tahaks IT-alal töötada, aga tal on keeruline leida nii praktikat kui tööd, sest ta on halvatud.

Kohtusime Janariga Viru keskuse Rahva Raamatus, uurisin, mida ta teinud on ja mida teha tahaks. Üldine mulje oli positiivne, sest Janar on väga konkreetne inimene, küsis kohe: „Saab siis tööle või ei saa?“

Sellesse kontorisse, mis meil tookord oli, ei olnud võimalik Janarit tööle võtta, küll aga oli meil plaan kolida uude kontorisse, kus on ka lift. Seniks jätsin ma talle materjale, millega end kurssi viia, kus olid kirjeldatud vajalikud tehnoloogiad ja võtted, millega me töötasime, ja me pidasime tihedat meilivahetust.

Neli kuud hiljem, mais 2019, oli uus kontor olemas, võtsime Janariga ühendust ja hakkasime paika ajama kogu transporditeemat.

Mis osutus kõige suuremaks takistuseks Janari tööle võtmisel?

Algul oli sekeldusi spetsiifiliselt just Töötukassa, nende toetuse ja transpordiga. Töötukassa inimesed on kõik väga abivalmis ja otsivad heameelega lahendusi, aga see juriidiline määruste raamistik on natuke „kana-muna“-probleem. Näiteks ei saa organiseerida eritransporti tööle ja tagasi, enne kui on sõlmitud tööleping, aga selle jaoks, et teha vajalikud kohandamised töökohta, ei tohi veel olla töölepingut – enne töölepingu sõlmimist on riigi toetus töökoha kohandamiseks tunduvalt suurem kui pärast lepingu sõlmimist. Pidime natuke nende asjadega trikitama, aga saime kõik tehtud.

Mingeid asju polnud vaja tehagi – näiteks ise avanevat kontoriust. Selle jaoks oleks pidanud välja vahetama nii ukse kui kogu mehhanismi ja turva ka veel ümber tegema. Meil on suur klaasist uks,
nii et kui Janar ukse taha ilmus, siis keegi ikka nägi ja lasi ta sisse.

Selleks, et ta kontoriukse taha jõuaks, tegime talle mobiilirakenduse: vajutad suurele nupule, kui all oled. See teade jooksis meie kõikide telefonidesse. Janar on hea jutuga ka, nii et õigel ajal õigel korrusel olla ei olnud tema jaoks probleem.

Mida peab silmas pidama tööandja, kes tahab võtta tööle erivajadusega inimese?

Erivajadusega inimese tööle võtmisel midagi hullu ei ole, väikeettevõtetel võib olla mureks, et esialgne summa, mis tuleb välja käia ja millest riik maksab hiljem toetuse näol tagasi umbes 70%, on päris korralik – 3-5 tuhat.

Erivajadusega inimese tööle võtmine tähendab, et kogu organisatsioon peab ümber harjuma: tegevused, mida erivajadusega inimene ei saa teha, peab ümber korraldama nii, et ta saaks neis tegevustes osaleda. Näiteks kui meil on terve kollektiiviga vaja kuhugi sõita, siis kõik me kõik sõidame eritranspordiga.

Mõned tegevused ei pruugi tunduda nii optimaalsed või mugavad kui varem, aga ümberkorraldused peavad töötama kogu kollektiivi jaoks. Seda tuleb arvesse võtta, aga see on ainult kättevõtmise asi. Ma tean, et inimesed kardavad ja põevad, aga ma pole kunagi aru saanud, miks.

Meil mingit suurt ümberharjumist ei olnud. Kogu meie kollektiiv, 10 inimest, on mõistlikud ja lahked inimesed. Kes iganes on saadaval, aitab Janari sisse või siis pakib kokku, vaatab, et tal oleksid rihmad küljes ja saadab alla transpordi peale. Igapäevase vetsus käimisega harjusid ka kõik väga kähku ära. Või siis söömas käimine – sa ju lähed ise ka sööma, võid ju siis koos Janariga minna ja teda söömisel pisut aidata. Mulle meeldib, et keegi ei käi Janari ümber „kikivarvul“, kõigi huumor on must ja poliitiliselt ebakorrektne.

Erivajadusega inimese tööle võtmine tähendab keskmiselt 5 minutit lisatööd paarile inimesele päevas – sa saad seda nii-öelda kohvi kõrvale teha.

Tähelepanelik peab muidugi olema, sest terviserikkeid tuleb puudega inimesel sagedamini ette kui tavainimesel. Ühe korra oleme pidanud Janarile ka kiirabi kutsuma, aga kõik on meil rahulikud ja külma närviga inimesed, meil mingeid probleeme sellega ei olnud.

IT-s toimub põhitöö su peas. Koodi kirjutamine on mõttetöö tulemuse peast välja saamine, selle vormistamine. Sellepärast polegi koodi kirjutamise kiirus kuigi oluline.

Janari töötempo kompenseerib tema mõtlemine – mõned asjad tema peas toimuvad kiiremini kui teistel. Samuti see, et tal on huvi IT vastu.

Kui on vaja reaalajas kliendiga suheldes midagi kirjutada, siis teeb seda keegi teine, aga verbaalselt saab Janar kenasti suheldud, lühemad tekstid ja meilid kirjutab ise. Kõiki olukordi saab ju lahendada jooksvalt.

Lihttööline või spetsialist?

Kindlasti tuleb vahet teha, kas erivajadusega inimene on spetsialist või ta võetakse lihttööd tegema. Seda ei saa ühe mallina vaadata.

Lihttööl puudub tihtipeale äriline argument, see peab olema mitteäriline – missioonitunne või soov midagi paremini teha. Lihttööd teeb tavainimene kiiremini, riigi kompensatsioon ei kata seda vahet ära ja kogu ettevõtmine ei pruugi olla praktiline. Sellest eriti ei räägita, aga nii see on. Ehk oleks vaja siin mõelda midagi puude toetuse poolelt, et see oleks ettevõttele äriliselt mõistlikum tegevus.

Hoopis teine asi on spetsialiseeritud töö, mis vajab teatud oskusi – eriti just vaimne töö.
Selle puhul on hea äriline argumentatsioon olemas, miks inimest palgata – need toetused on tegelikult päris korralikud ja vaimse töö puhul on see vahe, kui paljuks on üks inimene võrreldes teisega võimeline, vähem seotud tema liikumisvõimega. Nii majanduslikus kui ka töö laadi ja kvaliteedi mõttes on spetsialisti palkamine palju loogilisem.

Inimene, kes on võimeline intellektuaalselt raskeks tööks, võiks valida kitsa spetsialiseerumise ja keskendudagi sellele.

Intellektipuudega inimestel oleks mõistlik leida endale mõni kindel ala füüsilises töös või loomingus ja seda palju harjutada, nii et oled selles väga osav – see annaks tööturul konkureerimisel kindlasti plusse juurde.