Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusringile sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa kvaliteetsema hoolekandelise abi pakkumisele ja lihtsustavad inimeste asjaajamist. Muudatusega pakuvad nii riik kui kohalik omavalitsus edaspidi puudega inimestele kiiremini ja terviklikumat vajalikku abi.

Olulise muudatusena tekib KOVil terviklik ülevaade oma haldusalas elavatest abivajavatest lastest ja täisealistest, kelleni jõuab seeläbi toe pakkumine ennetavalt ja senisest kiiremini. Eelnõuga luuakse kohalikele omavalitsustele õigus saada ülevaade enda piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud.

Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist.

Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks – edaspidi saavad kohalikud omavalitsused suure hooldus- ja abivajadusega lastele osutada teenuseid, mis toetavad abivajava lapse toimetulekut, ennetavad abivajaduse süvenemist ja aitavad vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema.

„Nii varasemad analüüsid ja raportid kui ka abivajajate kogemused näitavad, et puudega inimeste ligipääs sotsiaalteenustele on takistatud erinevatel põhjustel, milleks võib olla nii teenuseosutaja kaugus, keeruline asjaajamine taotlemisel, teenuste saamise pikk järjekord kui ka vähene teadlikkus sotsiaalteenuste olemasolust. Inimesed ei tohi jääda abita ning riik peab kindlustama neile vajalike teenuste kättesaadavuse võimalikult lihtsalt ja kiiresti,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Eelnõuga muudetakse perekonnaseadust ning vabastatakse teise astme alanejad ja ülenejad sugulased oma täisealiste sugulaste ülalpidamise kohustusest ja sellega seotud kulude katmisest. Hoolduse eest tasumine ei pea edaspidi olema ainult pereliikmete vastutus.

Lisaks peab eelnõu järgi kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal olema senise mistahes eriala kõrghariduse asemel erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus. Sotsiaaltöötaja töö on kriitilise tähtsusega, sageli inimeste elusid muutev ning tema tegevus peab olema kooskõlas seadusandlusega, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, ta peab tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi.

Eesmärgiga vähendada asjatut bürokraatiat vabastatakse inimesed näiteks toimetulekutoetuse taotlemisel selliste andmete esitamisest, mis riiklikes andmekogudes olemas on, näiteks kinnistusregistris.

Lisaks lihtsustub puude raskusastme tuvastamine muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada teatud juhtudel pikema kestusega kui viis aastat. Kui vanaduspensioniealise inimese seisund ei ole ravi, ravimite, abivahendite või teenustega kompenseeritav, nähakse eelnõuga ette võimalus tuvastada puude raskusaste vanaduspensioniealisele eluajaks.

Ehkki abivajaja aitamine on ka täna kohaliku omavalitsuse kohustus, täpsustakse eelnõus KOV ülesannet selgitada välja ka hoolduskoormusega inimese toetusvajadus. Abivajaduse tuvastamisel tuleb vastava abi pakkumine korraldada, olgu abivajajaks hooldusvajaduse või hoolduskoormusega inimene.

Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja muudatusega tehakse sama ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid inimese kompleksselt hinnatud abi- ja toetusvajadus.

Eelnõu koostamise käigus on sotsiaalministeerium kaasanud valdkonna asutusi ja teisi ministeeriume. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks rahandusministeeriumile, justiitsministeeriumile ja haridus- ja teadusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojale, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liidule, Andmekaitse Inspektsioonile ja sotsiaalkindlustusametile.