MILITAARLAAGER 2018

Laagrilised said uudistada Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu masinaid ning droone ja kuulda, mida tähendab küberkaitse. Anti ka õpetusi, kuidas metsas ellu jääda. Üheks põnevaimaks atraktsiooniks osutus kaitsejõududes kasutusel olev Pasi soomuk. Pärast tutvustust avanes soovijatel võimalus ka soomukiga sõita. Soomuki saabudes tekkis kohe küsimus, et kas ja kuidas kõik osalised ikka soomukisse saavad. Õnneks ehitati euroalustest trepp, millelt kõik, kes soovisid ja suutsid, said ka soomukisse ronida.
Siis tekkis mõte anda võimalus ka Hendra Rauale ja Jüri Lehtmetsale, sügava liikumispuudega noortele. Laagri korraldajana tundsin korraks muret nende turvalisuse pärast, ent tänu oskuslikule koostööle läks kõik sujuvalt.

Jüri Lehtmets:
„Kui teised olid juba soomukiga sõitnud, olime jäänud vaid meie, Eesti Lihashaigete Seltsi kaks elektrilise ratastooliga liiget – Hendra ja mina. Siis astus meie kõrvale ELIL-i tegevjuht Lili Tiri, vaatas küsiva pilguga: „Kas teeme proovi?“ Kui mõlemalt „jah“-sõnad käes, algas leiutamine, kuidas meid soomukisse saada. Hendraga läks lihtsalt: noor sõdur haaras neiu sülle ja soomukis ta oligi.
Minuga oli asi missioonimaiguline, sest olen üle 80 kilo lödi keha, kes lisaks  kasutab hingamist toetavat seadet. Oli selge, et mitme mehe vahel mind lihtsalt  üles ei tari. Algul oli mõte välivoodiga proovida, aga see ei mahtunud soomuki  ukse vahelt sisse. Õnneks oli platsil ka kaitseliidu meditsiiniauto, kust sai laenata  kanderaami. Ettenägelikult olid mul jalas nelja aasaga tõstepüksid. Kui tõstmise  plaan olemas, tuli ka hingamist toetav seade töökorda ja mask pähe panna.  Õnneks oli abiks Lili ja üks igati rahulikult kuulav sõdur, kes tegutses  operatiivselt  vastavalt juhistele. Pea ja jalgade alla sai leitud magamiskotid. Üks-kaks-kolm ja kamba abilistega olingi kanderaamil, mind kinnitati sellele korralikult ja tõsteti soomuki põrandale, kust nägin läbi luugi taevast. Tänu sellele, et olin kanderaamiga põrandal, siis soomuki sõit nii rappuv ei olnudki. Ehk sõidust vägevam oli nii endale kui teistele teadmine, et üheskoos sünergias rahulikult tegutsedes ei pea keegi kogemusest ilma jääma ehk elav tõestus sellest, et iga okas tõepoolest loeb!“

Hendra Raud:
„Ma tundsin vabadust. Ma tundsin, nagu ma oleks millegagi üks. Ma vaatasin taevast, mis pöörles ja keerles ning mõtlesin, et mida veel elult tahta? Ma praegu ju sõidan soomukiga! Kas seda saab kogeda iga inimene? – Ei.
Aga mina saan! Mind ümbritsesid nii abivalmid ja head inimesed. Ja kusjuures ma tundsin end nii mugavalt. Võiksin kasvõi iga päev soomukiga
sõita!“

Lisaks huvitavale kogemusele ja positiivsele elamusele tõstatas soomukisõit ka küsimuse: milline on Kaitseväelaste ja Kaitseliitlaste valmidus puudega inimeste evakueerimiseks kriisiolukorras? Loodame, et sellele küsimusele on tulevikus hea vastus. 

Järgmise suve laagris osalemiseks oodatakse sooviavaldusi kuni 1.06.2019 Eesti Liikumis-puudega Inimeste Liidu e-posti aadressil .

Samas saab ka laagri kohta infot.