Telli ajakiri      Toeta      Kontakt      
Aitäh, et olite nõus keset nädalavahetust ohverdama oma isiklikku aega ja tulla meiega koos tähistama Vaimupuu tegevuse kuuendat sünnipäeva! 5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.
Lugesin ühte lehte, millel oli veebilehe valmistamine kui üliväga viimistletut. Hoolsalt käsitööna soodne kodulehtede tegemine hästi tasakaalustatud lepingud ülevaatliku veebilehtede tegemine kvaliteetselt www.aara.ee sama lingi kaudu on saadaval organisatsioonile kodulehe valmistamine mõnevõrra lähemalt ja vastupidavale platvormile kiire veebilehe valmistamine asjatundjatelt kohta infot lugeda. zero base cad

5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.

Fotod: Tiina Azojan, aprill 2017
5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.

Tänasime oma koostööpartnereid. Laulsid Erich Krieger ja Airi Vipulkumar Kansar.

Esmaesitlusele tuli lühifilm Eesti erivajadustega inimeste suvepäevadest. See on Vaimupuu peatoimetaja Janek Muru esimene re¾issööritöö. Alljärgnevalt Kerttu Rakke avakõne. (Töövõimereformist räägib viimane kolmandik, vt alapealkiri "Töövõimereform").

 

ALGUS

Viis aastat tagasi, 2012. aasta jaanuaris, tähistasime Vaimupuu esimese numbri ilmumist. See on ka peamine põhjus, miks teid täna siia kutsusime: Vaimupuu on juba viieaastane! Et näidata traditsioone ja järjepidevust, otsitakse tavaliselt üles oma eelkäijad. Nii märgivad meie suuremad pagari- ja õlletehased oma asutamisaastateks üle-eelmist sajandit, hoolimata erinevatest riigikordadest, mis nende tegevust pärssisid või lausa katkestasid; Tartu Ülikooli alguseks märgitakse lausa seitsmeteistkümnendat sajandit – mis sest, et tervelt sada aastat see kool ei eksisteerinudki! Niisiis ei lähe ka meie mööda oma eelkäija sünnist, aga kuna tahame olla uuenduslikud ja innovatiivsed, siis päris sügavatesse ajaloohämaruse soppidesse me ei poe: täna, täpselt kuus aastat tagasi, 1. aprillil 2011, esitleti ajakirja Vaimukad esimest numbrit, mille peatoimetaja oli samuti Janek Muru, liikumispuudega ja vastava hariduseta, ent suurte ideedega noormees. Niisiis on meil täna kaks tähtsat sündmust, mida õigusega tähistada. Vaimupuu lugu, nagu iga lugu, mis on kestnud aastaid, on täis juhuslikke kohtumisi, peaaegu möödaminnes poetatud sõnu ja ideekübemeid, mis teistsuguste tingimuste juures oleksid jäänudki suvalisteks pudemeteks. Vaimupuu loo juures on tingimuseks ja põhjuseks, et kõik töötab ja areneb, üks mees – Janek Muru. Ta on elav näide sellest, et inimene on arenemisvõimeline ka peale kolmekümnendat eluaastat – peab lihtsalt kõvasti tahtma. Mina tunnen Janekit aastast 2004. Kohtusime juhuslikult ühe rahvusvahelise noorteorganisatsioonide ürituse käigus ja jäime suhtlema. Mitte kuigi tihedalt – meil mõlemal oli tookord kõvasti muud tegemist. 2011. aasta märtsi algul helistas Janek mulle ja ütles, et hakkab toimetama vaimupuudega inimestele mõeldud ajakirja ja et kas ma kirjutaksin rubriiki „Külaline“ leheküljepikkuse loo sellest, kas ja kui palju olen ma vaimupuudega inimestega kokku puutunud ning kas ja kuidas see mind mõjutanud on. Muidugi ma kirjutasin. Ja esimesel aprillil 2011 olin oodatud tollastesse Tugiliisu ruumidesse Maleva tänaval. Mind üllatas, missugune avatseremoonia selle ajakirja esimese numbri esitlusel oli. Tuledemäng, serpentiinid, muusika – šõu oli täielik. Ja mitte ainult šõu. Ka ajakiri ise oli märkimisväärne. Nüüd pean taas pisut ajas tagasi minema, aga natuke teist ajatelge pidi. Tihtipeale satuvad igasugustesse rumalatesse jamadesse just andekad ja uudishimulikud noored, need, kellel oleks ühiskonnale palju rohkem anda kui kombekatel ja sõnakuulelikel oivikutel. Nii oli ka Janekiga. Selleks, et ta oma energiat millegi mõistliku peale rakendaks, soovitasid Agne Raudmees ja Eve Sõrmus EIT Tugiliisust tal hakata ajakirja peatoimetajaks. Ajakiri, nagu hiljem selgus, oli nende ettekujutuses olnud mustvalge väljaprint, teabeleht Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu infoga. Ajakirja nimi – Vaimukad – tuli EVPITi kodulehelt vaimukad.ee. Ülejäänu osas anti Janekile vabad käed. Ja Janek tegutses. Intervjuud klientide, ametnike ja tugiisikutega, erinevad rubriigid, luule- ja huumorinurk, sünnipäevade tähistamine… Kui kuus aastat tagasi ajakirja esitleti, olid kõik seda lugedes meeldivalt üllatunud. Neljavärvitrükis ajakiri oli palju rohkem, kui oli oodata osatud. Rääkimata siis Janeki oskusest saada sponsorid paberi ja trüki jaoks! Pluss hõrgutised ja joogid. Juhuslikult olin tollal aastase lapsega kodus ja kuna suurt midagi mõistlikku teha ei olnud, aga midagi siiski tahtsin teha, siis pakkusin end Janekile appi ajakirja toimetama. Selleks ajaks olin olnud ajakirjandusega kokku puutunud nii ajakirjaniku kui objektina. Ise mõtlesin, et no kaua me seda ikka teeme – varsti on teemad otsas! Ilmselt olekski olnud, kui eesotsas oleks olnud keegi teine. Kasvõi ma ise. Janekil aga ideid jätkus ja kõik need ulatusid kõrgustesse. Tundub loogiline, et eraalgatuslik ja alles alustav ajakiri teeb intervjuusid tegevusjuhendajate ja klientidega, aga Janek otsustas, et intervjueerida tuleb meie valdkonna kõige kõrgemat ja tähtsamat isikut – sotsiaalministrit. Tollal oli selleks Hanno Pevkur. See oli järjekordne juhus. Sest kui Janek oleks ainult intervjueerinud, oleksime saanud küll hea loo, ent ei midagi rohkemat. Janek aga rääkis palju meie tegemistest, ka sellistest, mida viisakas ajakirjanik poleks ehk rääkinud. Näiteks, et Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit ei saanud ajakirja projektile hasartmängumaksunõukogult raha. Järgmine rahataotlus rahuldatigi! Peamiselt oli raha vaja trükkimise jaoks, sest vaimupuudega inimestele on eriti oluline, et ajakiri oleks suuremõõduline ja neljavärvitrükis. Siinkohal ei saanud allahindlust teha. Samuti oli vajalik, et saaksime kompenseeritud oma sõidud ja töö. Põnevaid asju on ju tore teha, aga kaua sa ikka taolisele hobile peale maksad. Niisiis jätkasime tööd.

 

IGA ALGUS ON HUVITAV

Kuigi olin vaimupuudega inimestega ka varem kokku puutunud, võin öelda, et Janekiga koos töötamine avardas minu maailma kõvasti. Olin olnud aastaid iseenda tööandja, mu elu oli täis hullumeelset tööd, reise ja pidusid ning nüüd titemammana kodus istudes tundsin, et mu tegutsemisvõimalused on piiratud. Kui aga kohtusin peredega, kus kasvas puudega laps, hakkas mul häbi. Missuguseid probleeme pidid nemad igapäevaselt lahendama, ja samas suutsid nad ikka optimistlikud olla! Esimest sellist lugu, perekond Peljodest, kirjutasin diktofonilt maha kaks õhtut. Vahepeal nutsin natuke, siis kirjutasin edasi. Võin öelda, et selle maailma lähedalt nägemine muutis midagi minus väga sügaval. Muidugi ei läinud alati kõik libedalt. Oli igasuguseid tagasilööke, kadedaid ja hukkamõistvaid telefonikõnesid – ei hakka siinkohal neid täpsemalt meenutamagi. Aga alati võttis Janek meie arutelud kokku sõnadega: „Ma tean, et me teeme õiget asja! Me teeme seda edasi!“ Tegimegi. Ajakiri ilmus kord kuus ja kajastas lisaks EVPITI uudistele vaimupuudega inimeste ja nendega tegelevate inimeste elu, peamiselt Tallinna vaimupuudega inimeste tugiliidu Tugiliisu tegemisi. Algusest peale oli eesmärgiks olla võimalikult positiivne, näidata, et puudega inimene ei ole pelgalt abivajaja. Ajakirja maht ja teemadering kasvasid, toimetusega liitusid Margus Enno ja Merike Ramot. 2011. aasta novembris asutasime MTÜ Vaimupuu ning alates 2012. aasta jaanuarist hakkas ajakiri ilmuma Vaimupuu nime all. Kui ajakiri Vaimukad ilmus Wordis kujundatuna ja täiesti puuduliku stiiliga, siis Vaimupuu oli palju ilusam. Selle eest tuleb tänada Ragne Rikkonen-Tähnast, kes lõi meie ajakirja uue kujunduse. See ei sündinud lihtsalt – Ragne tegi mitu nädalat eeltööd, järgides täpselt kujunduslikke nõudeid, mis on vajalikud vaimupuudega inimesteni jõudmiseks. 2012. aasta 12. jaanuaril pidasimegi maha suure peo – esimese Vaimupuu numbri ilmumise. Kohal olid ministrid ja ärimehed, esinesid tuntud muusikud, pidu lõppes ilutulestikuga – kõik see oli Janeki organiseeritud. Esitlesime Vaimupuu reklaamvideot, kus lõid kaasa ka vaimupuudega inimesed. Ja kuulutasime välja, mis me oleme. Nüüd on see tutvustus palju pikem:

 

VAIMUPUU

Vaimupuu on ajakiri vaimupuudega inimestele, nende lähedastele, sõpradele ja kõigile teistele, keda vaimupuudega inimeste elu puudutab. Meil on palju väga häid koostööpartnereid tugikeskuste seas üle Eesti, kellega koos korraldame üritusi ning kelle üritusi kajastame ka oma ajakirjas.

Samuti suhtleme pidevalt Sotsiaalministeeriumi, omavalitsusasutuste ja teiste ametlike organisatsioonidega. Ajakiri ilmub Hasartmängumaksu nõukogu, vabatahtlike ja sponsorite toel. Ajakiri on tellijaile tasuta. Et oma lugejateni paremini jõuda, on tekstid Vaimupuus lihtsad, lühikesed ja kergesti mõistetavad. Kasutame oma töös üle Euroopa tunnustatud lihtsustatud keele reegleid. Võimalusel ja vajadusel lisame artiklile spetsiaalse lihtsustatud keele kastikese. Väga populaarne on Vaimupuu Kööginurk, kus õpetatakse samm-sammult, fotodega illustreeritult, valmistama lihtsaid ja maitsvaid toite. Algusest peale on ilmunud ka meie kauaaegse sõbra Toivo Niibergi kirjutatud „Tarkuseterad“, kus antakse psühholoogia-alast nõu alates värvipsühholoogiast ja igapäevase stressi murdmisest kuni tänapäevase infotulvaga hakkamasaamiseni. Lisaks ajakirja väljaandmisele korraldame ka ekskursioone, teemaõhtuid ja koolitusi. Näiteks säästva tarbimise koolitus Bioneer.ee-ga ja fotokoolitus Kadriann ja Sergei Kibusega. Ees ootab ajakirjanduskoolitus, mille vastu on juba ammu suurt huvi üles näidatud. Kõik Vaimupuu üritused on korraldatud eelkõige selleks, et tuua vaimupuudega inimesed kodust välja. Selleks, et töötuna koju istuma jääda, ei pea olema vaimupuudega, aga vaimupuudega inimestel on tihti palju tervisehädasid ning ennast ühiskonna aktsepteeritud liikmena tundmine palju keerulisem kui tavainimesel. Vaimupuu tähtsaim, kõige aja- ja töömahukam ettevõtmine on iga-aastane fotokonkurss, mis kutsub vaimupuudega inimesi vaatama elu ja maailma teistmoodi – läbi kaamerasilma. Ka selle projekti sünd oli juhus. Toimetusel oli vaja fotoaparaati. Janek võttis ühendust Nikoniga ning 2012. aastal sündis fotokonkurss „Loodusfoto 2012“. Selle pidulik lõpetamine toimus Käo Päevakeskuses Käo tänaval. Järgmisel aastal oli teemaks „Elu nagu filmis“ ja üllatuslikult saabus fotosid üle tuhande. Suur osa neist paraku etteantud kriteeriume ei täitnud. Aga vähemalt olime sisustanud natukenegi vaimupuudega inimeste päevi. Selle fotokonkursi lõpetamine toimus PÖFFi raames Coca-Cola Plazas ning esilinastus lühifilm „Mulle meeldib pildistada“, kus jälgiti vaimupuudega inimesi, kes selle fotokonkursi jaoks pilte tegid ja oma fotografeerimisest rääkisid. Filmi on näidatud ka ETV-s ning seda saab vaadata Youtube’is. 2014. aasta fotokonkursi teemaks oli „Rõõm“. Selle lõpetamine oli Solarises ja esitlusele tuli cover Pharrell Williamsi laulule „Happy“, mille tegemisel osales 70 vaimupuudega inimest üle Eesti. 2015. aastal oli teemaks „Sõprus“ ja 2016. aastal „Ise tehtud – hästi tehtud!“ Mõlemad suured peod toimusid Salme Kultuurikeskuses. Konkursi lõpetamine ja võidutööde autorite autasustamine on olnud tänu sponsoritele ja vabatahtlikele alati meeleolukas üritus. Tänavu ootame 1. oktoobriks fotosid teemal „Ilu minu ümber“. Paremad fotod avaldatakse Vaimupuu kalendris ja neist seatakse kokku rändnäitus, mis käib mööda Eestit kuni järgmise konkursini. Meie näitused on väljas olnud sotsiaalministeeriumis, riigikogus, erinevates puuetega inimeste organisatsioonides ja omavalitsusasutustes. Aastatega on muutunud Vaimupuu tegemised ja ka tegijad ise. Kui esimesel aastal olin ma Janeki sekretäriks – panin meie lugusid kirja – siis juba aasta pärast intervjueeris ta inimesi üksinda ja kirjutas hiljem diktofonilt maha. Algul sõprade abiga, siis kurtidele mõeldud transkribeerimisprogrammidega. 2014. aasta kevadel näitas Janek üles järjekordset initsiatiivi ja oma mõtete kõrget lendu. Just oli võetud vastu otsus viia ellu töövõimereform. Väga paljud inimesed tunnistasid, et ei saa sellest päris täpselt aru. Janek ka ei saanud, aga erinevalt enamusest ei oodanud ta, et ehk kunagi hakkab aru saama, vaid tahtis seda kohe mõista. Nii korraldas ta konverentsi EPIKojas, kus sõna said nii sotsiaalministeeriumite, puuetega inimeste kodade kui tugikeskuste esindajad. Sel suvel lõi Janek kaasa üle-eestiliste erivajadustega inimeste suvepäevade korraldamisel, kus tema elluviidud ideede hulgas olid sponsorite leidmine trühvlivalmistamise koolituseks, jäätisepaus, ilutulestik, tegevusjuhendajate jalaga maalimise ja graafikakoolitus, tsiklimeeste külaskäik ja Lady Gaga show. Täna õhtul näeme Janeki poolt üksinda kokku monteeritud lühifilmi. Uskumatu, et seda on teinud seesama mees, kes kuus aastat tagasi Wordi programmis ajakirja kujundas!

 

TÖÖVÕIMEREFORM

Niisiis ei saa Vaimupuu loost rääkida ilma Janeki lugu rääkimata. 2015. aastal kirjutasime tema elust raamatu. Juba siis, 4 aastat pärast ajakirja esiknumbri ilmumist, oli Janek astunud suure sammu oma arengus edasi. Nagu ennist mainisin, on Janek heaks tõestuseks sellest, et inimene on arenemisvõimeline ka pärast 30. eluaastat. Janeki lugu kõlab ka kui edulugu, mida saaks rääkida seoses töövõimereformiga: andke inimesele võimalus ning ta teeb ja areneb! Nagu tuntud hiina vanasõnas: „Ära anna inimesele kala, anna talle õng ja õpeta ta kala püüdma!“ Töövõimereformi viga on, et tahetakse anda õng kätte kõigile, mitte ainult neile, kes tahavad ise kala kätte saada. Tahetakse anda õng ka neile, kes üldse kala ei söö ning püütakse seda pihku pista isegi neile, kes on kala suhtes allergilised!

Siinkohal kasutan võimalust ja räägingi pisut töövõimereformist, kuna see on reform, mis kõige otsesemalt ja tugevamalt puudutab vaimupuudega inimesi. Ütlen välja oma isikliku arvamuse: töövõimereform praegusel kujul ja eriti vaimupuudega inimeste vaatenurgast on kui projekt „Kuidas kulutada miljoneid, et ära võtta raha oma kõige nõrgematelt“. Ja ma vabandan kõigi ees, et kui käisime Janekiga 8. märtsil telesaates „Suud puhtaks!“, ma seda valjuhäälselt välja ei öelnud. Muidugi on tore, kui innustatakse puudega inimesi tegutsema, tööd leidma ja raha teenima, aga ainult innustuseks see võiks jäädagi. Kaldteed, abivahendid, lihtsustatud tööjuhised, maksusoodustused puudega inimesi tööle võtvatele firmadele – äärmiselt tore ja mõistlik!

Aga kui inimene hinnatakse töövõimeliseks, kaotab ta rahas. Et oled piisavalt terve, ei pea saama riigi poolt toetust. Loogiline! Aga me ei räägi suurtest summadest. Palju keskmiselt pension on? 260 eurot? Rohkem? – Vähem: osa vaimupuudega inimesi saab vaid 180 eurot kuus! Sellest veel midagi kaotada…? Niigi sunnitakse puudega inimesi elama vaesuses. Neil nagu ei tohikski olla õigust einestada kohvikutes, osta ilusaid riideid, käia tasulistel kultuuriüritustel! Ja nüüd kulutatakse kõvasti raha, et luua süsteem, mis inimeste töövõimekust hindaks. Hindajate palk, reeglite kirjutajate palk, juhtumianalüüsijad ja aruanded, ja need sajad koosolekud, mida peetakse… Kas see ei tundu raiskamisena? Lihtsalt sellepärast, et inimesi hinnata? (Ja mis me räägime puuetega inimestest – ka meie enda vanemad ja vanavanemad, kes terve elu on tööd teinud – nõukogude ajal teisiti ju poleks saanudki – saavad pensionina vaid sandikopikaid. Pärast ravimite ostmist võiks ju jääda nii palju raha alles, et lapselastega Lottemaal jäätist süüa?) Jaa, on igasugu projektid ja kampaaniad, mille raames saavad puudega inimesed endale tasuta või peaaegu tasuta abivahendeid ning kodu ja töökohtade kohandamisi, et puudest tingitud puudujääke kompenseerida. Aga tihti ei jõua info sellistest võimalustest inimesteni ning kui jõuab, takerdub kõik ametnike piiratusse. Näiteks Janek sai vahetada välja oma kuus aastat vana kontoritooli alles kolmandal tööhõiveametisse pöördumise katsel! Kolmandal! – (Kui tihti teie töökohas toole välja vahetatakse? Kahe või viie aasta tagant? Ja me räägime inimesest, kelle keha on igapäevaselt suurema pinge all kui meil teistel!) – Mitut inimest te teate, kes läheks uuesti küsima ja oma õigusi nõudma, kui talle on korra eitavalt vastatud? Aga mitut puudega inimest, kelle enesekindlus on niigi madal? Niisiis, kui inimene hinnatakse töövõimeliseks, kaotab ta osa oma niigi napist sissetulekust. Räägitakse, et töölesaamine on probleem eriti maapiirkondades, tõmbekeskustest eemal. Egoistina toon teile näite: ma elan Tallinna kesklinnas. Palju rohkem keskel ilmselt ei saakski elada. Mul ei ole ühtki puuet – välja arvatud kehvad silmad, halb diktsioon ja otsekohesus, aga need ei lähe õnneks või kahjuks puude alla. Mul on kõrgharidus ja päris kõrget töövõimet ja -võimekust näitav CV. Ometi ei ole ma saanud juba üle aasta ühtegi positiivset vastust, kui olen kandideerinud mõnele oma arust mulle sobivale tööle. Te ütlete, et mu soovid on kõrgemad kui puuetega inimestel. Et ma ilmselt tahan rohkem raha kui nemad. Aga miks peaks puudega inimene tahtma astuda vaid sammu kõrgemale – pensionist miinimumpalgani? Olen veendunud, et iga teine puudega inimene, kes tahab töötada, on tubli ja järjekindel. Arvutiajastul on lihtne end harida ja igasugu teemadega kurssi viia. Meie ümber töötabki juba praegu väga palju tublisid inimesi, kes hoolimata oma puudest saavad hästi hakkama ja nad on tõesti heaks eeskujuks teistele. See hästi hakkama saamise kohustus aga tekitab stressi ning on oma mõju poolest täiesti võrdväärne tarbimismentaliteeti ülistava kommertsmeediaga. Lühidalt: minu arust töövõimereform ei väärtusta inimest, vaid süvendab tööpuudust, masendust ja vaesust veelgi.

 

LÕPUSÕNA

See eelnev oli minu isiklik arvamus. Vaimupuus oleme aga töövõimereformi palju kordi positiivselt kajastanud. Esiteks on meie eesmärk olla võimalikult positiivne, teiseks ei ole see reform ju ka läbinisti paha. Algne idee on hea, nagu paljude reformide puhul. Ja force majeur’i korral on ikka ju mõistlik lasta negatiivne endast mööda ja olukorrast vaid kasulikku välja noppida. Enesealalhoiuinstinkt. Õnneks on enamik meie koostööpartnereid sama meelt: maailma tuleb näha positiivsest vaatenurgast. Vaimupuu poleks nii kõvasti kasvanud, kui poleks tugiorganisatsioone ja päevakeskusi, kellega me koos koolitusi ja üritusi korraldame. Vaimupuu eesmärk on ühendada vaimupuudega inimesi ja nende organisatsioone. Pahatihti ei jagata omavahel toredaid uusi ideid. Ja mitte eestlasliku kadeduse tõttu,

et igaüks istub uhkelt vaikides oma saavutustehunniku otsas. Ei, asi on palju proosalisem: kui üks tugiorganisatsioon on kirjutanud vahva projekti ja saanud selle elluviimiseks raha, siis igaks juhuks sellest valjuhäälselt ei räägita – mine tea, äkki kirjutab järgmisel aastal sarnase projekti, aga paremini sõnastatult, keegi teine? Pott, kust raha valatakse, pole teadagi suur, ning nii võib osutada tihedam sõbrasuhtlus hoopis karuteene!

Aga ma tahtsin ju positiivsetest asjadest!

(Ei saa sellest eestlaslikust vingumisest kuidagi mööda…) Mul on siiralt hea meel näha siin nii palju inimesi.

Aitäh, et olite nõus keset nädalavahetust ohverdama oma isiklikku aega ja tulla meiega koos tähistama Vaimupuu tegevuse kuuendat sünnipäeva!

Vaimupuu fotokonkurss 2017
ILU MINU ÜMBER
5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.
5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.
5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.

Ajakirja tellimine
Ajakiri Vaimupuu ilmub üle kuu korraga nii paberil kui ka kodulehel.
Tellimiseks saada toimetusele e-mail. Loe ajakirja tellimisest lähemalt siin

Fotokonkurss 2017
Ajakiri Vaimupuu ootab vaimupuudega inimestelt fotokonkursile pilte teemal
Ilu minu ümber. Võistlustööd saada hiljemalt 1. oktoobriks. Konkursi kohta edasi.

Toeta avaldamist
Ajakiri saab ilmuda vaid tänu tublidele toetajatele. Hea kui sul ja sinu firmal on võimalik ajakirja toetada. Loe täpsemalt edasi, kuidas toetada.

 Ajakirja toimetus
MTÜ Vaimupuu, reg.nr. 80334123,
Muhu 9-64, Tallinn 13912
E-mail:
Tel 55 63 4449, Saada sõnum siin

Veebilehe loomine aara.ee

5 aprillil oli Vaimupuu

5 aprillil oli Vaimupuu

Tänasime oma koostööpartnereid Laulsid Erich Krieger ja Airi Vipulkumar Kansar

5 aprillil oli Vaimupuu eelkäija sünnipäev - ajakiri Vaimukad ilmus täpselt kuus aastat tagasi.

www.vaimupuu.ee © 2015 MTÜ Vaimupuu » Ajakirja väljaandmine ja üritused